VAIMNE KASV: EBAKÜPSUSEST SUREMATUSESSE

Don Hooser, The Good News Magazine, March/April 2007

Selle sarja eelmises seitsmes artiklis tutvustasime me vaimseks muutumiseks vajalikke vahendeid – palvet, Piibli uurimist, mediteerimist, paastumist, meeleparandust, ristimist ja kirikut. Nüüd vaatame, kuidas kõiki neid vahendeid kasutada, et pälvida meile määratud igavene elu!

Meie praeguse maise elu eesmärk on valmistuda surmajärgseks eluks Jumala Kuningriigis (Jh 3:15–16). Kui te pole seda veel teinud, siis Jumal soovib, et te seaksite selle eesmärgi oma elus esikohale (Lk 12:31). Kasutage siis oma arusaamist Tema vaimsetest abivahenditest ja hakake püüdlema selle eesmärgi poole! Võib-olla te juba alustasite, kuid kaotasite innu, kaldusite teelt kõrvale või pöördusite tagasi vanade harjumuste juurde. Lugege edasi ja me näitame teile, kuidas saavutada kindel ja püsiv edu.

Füüsilist elu iseloomustab kestev kasvamine ja areng, ning sama on iseloomulik ka vaimsele elule. Me peame alati õppima, muutuma, ületama raskusi ja teenima, et saada üha enam ja enam Jeesus Kristuse sarnaseks. Neile, kes on vaimselt surnud või magavad, ütleb Jumala Sõna: “Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist ... kasutades aega õigesti” (Ef 5:14–16).

Ärge ehmuge. Jumal ei oota suuri hüppeid. Ta soovib, et meie sammud, ükskõik kui väikesed need ka ei ole, viiksid edasi, mitte tagasi. Ärge olge kinni mineviku vigades ega mures tuleviku pärast. Keskenduge sellele, mida on vaja teha täna ja tänage Jumalat iga saavutatud edusammu eest (Fi 3:12–14; Mt 6:33–34).

Kui meid esmakordselt “Kristusesse ristitakse”, siis oleme me kui “lapsed Kristuses” (Gl 3:27; 1Ko 3:1). Kuid me ei tohi jääda vaimselt lasteks. “Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole” (1Pe 2:2, rõhuasetused siin ja edaspidi lisatud).

Kristus ei öelnud, et Tema järgimine ja seeläbi Kuningriiki pääsemine peaksid kerged olema. Ta võrdles seda enda kitsast väravast läbi surumisega, öeldes, et vaid vähesed saavad sellega praegusel ajastul hakkama (Lk 13:24). Kõige väärtuslikum eeldab ka kõige kõrgemat hinda. Jeesus võrdles Jumala Kuningriiki aarde ja “kallihinnalise pärliga” (Mt 13:44–46). Jumala Kuningriik väärib iga ohvrit (Lk 14:33).

Jumal ei oota, et me tugineksime vaid oma jõule. Ta ootab küll, et me töötaksime nii püüdlikult nagu sõltuks edu saavutamine meist enestest, kuid et me palvetaksime seejuures regulaarselt ja siiralt, teades, et peaasjalikult sõltub meie edukus ikkagi Temast (Fi 2:12; 2Ti 2:15; Õp 3:5–6).

Vaimsed abivahendid ja relvad

Paulus võrdles Jumala “tööriistu” või strateegiaid Kuningriiki pääsemiseks soomusrüü ja relvadega, sest igaüks, kes üritab olla Kristuse järgija, kaasatakse automaatselt vaimsesse sõtta meie peamise vaenlase Saatanaga (Lk 10:9; 2Te 3:3).

Kui me oleme julged ja kasutame Jumala antud varustust, siis ei ole me kaitsetud. “Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu!” (Ef 6:11). Järgmistes salmides on kirjeldatud Jumala kaitsvat soomusrüüd.

Salmis 17 on määratletud peamine ründerelv – “vaimumõõk, see on Jumala Sõna” – millega on silmas peetud meie vajadust õppida, mõista ja elada Jumala Sõna, Piibli, kohaselt. Järgmises salmis on see seostatud palvega.

Jumala relvad ja soomusrüü on vägevad (2Ko 10:4). Küsimus on nüüd selles, kas me paneme soomusrüü selga ja võtame kätte relvad? Ja kas me kasutame vaimseid abivahendeid, mida tutvustasime selle sarja eelmistes artiklites?

Kui võtta kokku selle sarja peamised seisukohad, siis seadke endale eesmärk palvetada, lugeda Piiblit ja mediteerida igal päeval. Nii nagu me tunneme ennast nõrgana pärast söögikorra vahelejätmist, hakkame me nõrgenema ka siis kui jätame vahele ühe päeva vaimse toiduse.

Aeg-ajalt peame me paastuma põhjustel, mis on loetletud paastumist käsitlevas artiklis. Iga kord kui me tunnetame, et oleme teinud pattu, peame me Jumala ees siiralt oma patte kahetsema. Jumala andestuse vastuvõtmiseks ja Tema armu pälvimiseks peame me saama ristitud (Ap 2:38). Siis saame me vastu võtta Püha Vaimu anni, mis liidab meid Kristuse Ihu ehk kirikuga (1Ko 12:13).

Seejärel peame me elu lõpuni kirikus aktiivsed olema, et saada maksimaalselt kasu ja leida võimalusi teenida Jumalat Tema rahva teenimise läbi.

Me peame saama küpseks

Me ei tohi pidama jääda, vaid peame edasi kasvama! Efeslaste kirja neljandas peatükis selgitas Paulus kaunilt Jumala Kiriku ja selle juhtide ülesannet: “Et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks ... et me ei oleks enam väetid lapsed ... vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle
sisse, kes on pea – Kristus” (salmid 11–15).

Võib-olla parim vaimse küpsuse definitsioon on jumalik armastus, mida on kirjeldatud “armastuse peatükis”, 1. kirjas korintlastele 13. peatükis.

Sütitage või taassütitage oma indu

Kui Paulus kirjutas Timoteosele, siis oli tal põhjust uskuda, et Timoteose ind oli lahtumas nagu kustuma hakkav laagrilõke. Paulus kirjutas: “Sel põhjusel tuletan ma sulle meelde, et sa taas õhutaksid lõkkele Jumala ande, mis on sinus minu käte pealepanemise kaudu” (2Ti 1:6). Kui teie tuli on kustumas, siis õhutage see uuesti lõkkele!

Kui heebrealaste raamatu autor, ilmselt Paulus, kirjutas juudi päritolu kristlastele, kes olid kirikus olnud juba palju aastaid, siis ta teadis, et paljud neist olid lõpetanud kasvamise ja “jäänud kuulmisele tuimaks” (He 5:11). Tema sõnade kohaselt olid nad vaimselt nii ebaküpsed, et nad vajasid ikka veel “piima, mitte tahket toitu” (salm 12). Ta ütles: “Seepärast ... suundugem täiuslikkusele” (He 6:1).

Võidujooksu lõpetamine

Paulus võrdles uskliku elu võidujooksuga väärtusliku auhinna võitmiseks: “Jookske nõnda, et teie selle [igavese elu] saate” (1Ko 9:24). Ta ütles: “Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi” (Ap 20:24).

Heebrealaste kiri 12:1–2 käsib meil “joosta püsivusega meile määratud võidujooksu, vaadates üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale.”

Ei piisa ainult suure võidujooksu jaoks treenimisest. Ei piisa ka võidujooksu alustamisest. Arvesse läheb ainult finišijoone ületamine. Lõpptulemusena on ainus oluline asi elus üleminek surelikust elust igavesse ellu.

Kui Paulus tundis, et tema “lahkumine” on lähedal, sest ta kavatseti peatselt hukata, siis ta ütles: “Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist!” (2Ti 4:6–8).

Loodame, et meie saame oma elu lõpul sama öelda. Kui me kasutame Jumala abivahendeid vaimseks kasvuks, oleme Talle ustavad ja jätkame kasvamist, siis saame!