RISTIMINE: UUE ELU ALGUS

Don Hooser, The Good News Magazine, November/December 2006

Eelmised artiklid selles seerias on käsitlenud olulisi vaimseid abivahendeid nagu palve, piibliuuring, meditatsioon, paast ja meeleparandus. Jumala suurimate andide vastuvõtmiseks tuleb astuda veel üks samm – veega ristimine.

Suurimad annid, mida keegi üldse võib saada, pärinevad “ülevalt” – meie Loojalt Jumalalt (Jk 1:17). Jumal pakub meile kahte andi, kahtlemata kõige tähtsamaid kingitusi, mida ükski inimene selles elus vastu võtta saab. Esimene neist on pattude andeksandmine. Teine on Jumala Püha Vaimu kohalolek meie sees. 

Need kaks andi teevad omakorda võimalikuks kõige suurema anni, mis on igavene ja aulik elu pärast surma Jumala igaveses kuningriigis (Ro 6:23; 1Ko 15:50-58).

Arvukad inimesed on segaduses, uskudes, et nad on juba saanud Jumala andestuse ja Jumala Püha Vaimu, kuigi tegelikult see nii ei ole. See artikkel aitab teil eristada üht teisest.

Esiteks on see alati Jumal, kes peab algatama suhte enda ja inimese vahel. Jeesus ütles: “Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud” (Jh 6:44). Jumal kutsub inimest, avades tema kõrvad tõelisele evangeeliumile ja samaaegselt tema meele vaimsele arusaamisele (2Te 2:13-14; 1Ko 2:10-14).

Meil endil ei ole võimalik midagi teha, et ära teenida igavest elu, kuid Jumal on kehtestanud tingimused, mida me peame järgima. Viimane artikkel selles seerias keskendus ühele neist tingimustest – tõelisele, südamest tulevale patukahetsusele Jumala käskude rikkumise pärast. Teine tingimus on usk Jumalasse – lootmine Temale ja uskumine Tema Sõnasse, Piiblisse. Jeesus Kristus rõhutas neid kahte tingimust oma maise teenistuse ajal (Mk 1:15).

Mida me peame tegema?

Andestuse ja Püha Vaimu anni vastuvõtmiseks on siiski vajalik enamat kui patukahetsus ja usk. Apostlide tegude raamatu teises peatükis loeme me kokkuvõtet apostel Peetruse jutlusest. Ta selgitas, et Jeesus Kristuse ohvrisurm oli vajalik meie pattude lunastamiseks. Meie patusus oli Tema kannatuste põhjuseks. Põhimõtteliselt “lõite teie Ta risti” (Ap 2:36).

Pöörake tähelepanu kuulajate reageeringutele: “Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: 'Mida me peame tegema, mehed-vennad?'” (salm 37, rõhuasetused siin ja edaspidi lisatud). Nad teadsid, et Jumal ootab neilt enne igavese elu andmist konkreetseid tegusid.

“Aga Peetrus ütles neile: 'Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni'” (salm 38). Peetrus tegi selgeks, et me peame lepituseks Jumalaga saama kaks andi – andestuse ja Püha Vaimu.

Peetrus ütles, et esmalt peame me meelt parandama. Peetrus ei maininud aga teist tingimust, milleks on usk. Küsimus “mida me peame tegema?” näitas Peetrusele, et need inimesed uskusid tema sõnumit ja Pühakirja. Nad tahtsid teada, mida nad peaksid edasi tegema, et seda usku ellu rakendada!

Kui inimene on eluliste eluaegsete otsuste langetamiseks piisavalt küps, tal on olemas vaimne arusaamine ja usk “evangeeliumisse”, mis tähendab häid sõnumeid tulevasest Jumala kuningriigist ja Tema lunastuse plaanist, tahab Jumal, et ta parandaks meelt ja saaks ristitud nii pea kui võimalik. Siis andestatakse talle tema patud ja antakse Püha Va

Mis on ristimine?

Eestikeelse sõna “ristimine” vasteks Piiblis on kreekakeelne sõna baptizo, mis on levinud kreeka termin ja tähendab sisse kastma, sukelduma või sisse panema. Oluline on meelde jätta, et Piiblis tähendab “ristimine” alati sissekastmist.

Teised tolleaegsed autorid kirjutasid merelahingutest, kus laevu “ristiti” ehk uputati meres. Niisiis on mõttetu öelda, et ristida (sisse kasta või sukelduda) on võimalik vee peale kallamise või pritsimise kaudu. Piibel ise tõestab, et ristimine tähendas algselt sissekastmist. Ristija Johannesel oli ristimiseks vaja “palju vett” (Jh 3:23). Kui Johannes ristis Jeesuse, siis Ta “tuli kohe veest välja” (Mt 3:16). Kui Filippus ristis eunuhhi, siis nad “astusid vette” (Ap 8:38). Pärast seda “tulid nad veest välja” (salm 39).

Miks see on oluline? Seetõttu, mida ristimine kujutab. Vette ja vee alla kastmine sümboliseerib matust ning veest tõusmine kujutab ülestõusmist surnuist.

Ristimine kujutab tegelikult kolme surma, matust ja ülestõusmist. Esiteks sümboliseerib ristimine meie usku, “et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et Ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi” (1Ko 15:3-4).

Teiseks sümboliseerib see meiepoolset valmidust “surmata” ja matta igaveseks oma vana, patune eluviis (Kl 3:5; 2:12). Meie tõusmine veest tähendab algust “meie käimisele uues elus” (Ro 6:3-6). Muidugi ei muutu meie vaimne olemus kohe nende mõne sekundiga. Ristimine on märk meie elukestvast pühendumisest sellele eesmärgile.

Kolmandaks sümboliseerib ristimine inimese usku tulevasse tõelisesse ülestõusmisse, sellesse, “et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine, mida nemad ka ise ootavad” (Ap 24:15).

Ristimine: rohkem kui tseremoonia

Sümbolism on oluline, kuid ristimine on palju enamat kui sümboolika. Kui te küsiksite 100 inimeselt, kes soovivad lasta ennast ristida, “kas te olete Jumalal palunud endale andestada?”, siis tõenäoliselt 99 vastaksid jaatavalt. Siis küsige neilt 99 inimeselt: “Kas te arvate, et Jumal vastas neile palvetele ja andestas teile?” Võib-olla 98 neist vastavad jaatavalt. Siis küsige neilt: “Milleks siis saada ristitud kui Jumal on teile juba andestanud, sest Apostlite tegude 2:38 ütleb, et ristimise eesmärk on teie pattude andeksandmine?”

Enamus inimesi on segaduses. Isegi kui nad mõistavad, et ristimine on Piibli nõue, peavad nad seda kõigest tänurituaaliks Jumala andestuse eest. Apostlite tegude 2:38 ütleb, et ristimine on kohustuslik tingimus pattude andestamiseks. Enne andeksandmist soovib Jumal meilt avalikku tunnistust pühendumisest Jeesus Kristusele kui meie Päästjale ja Issandale (ehk isandale, kes valitseb meie elude üle; Lk 6:46).

Paljud on tõlgendanud valesti kirjakohta 1Johannese 1:9, kus on öeldud: “Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.” Enamus inimesi ei taju, et Uue Testamendi kirjad kirjutati peamiselt kirikuliikmetele – neile, kes olid juba ristitud. Kirjades viitab isikuline asesõna “meie” ristitud koguduseliikmetele; asesõna “nemad” viitab tavaliselt mitteliikmetele.

Seega ütleb 1Johannese 1:9 meile, et kui ristimise läbi esialgse andestuse saanud inimene patustab pärast seda, siis ei ole tal vaja lasta ennast üha uuesti ristida. Iga kord kui ta nüüd patustab, tuleb tal ainult kahetseda seda pattu, tunnistada see Jumalale ja paluda Jumalalt andeks – Jumal andestab talle koheselt. See on üks imelisi eeliseid, mis inimesel pärast ristimist tekib!

See selgitab, miks ristimine on nii tähtis! Jumal peab iga inimest süüdlaseks kõigis pattudes, mida ta on eales teinud, kuni need patud kustutatakse ristimisel (Ap 3:19; 22:16). Hetkel, mil meelt parandanu kastetakse vee alla, on kõik tema varasemad patud andestatud! Milline rõõm on seista puhtana Jumala ees!

Järgmine samm: Jumala Püha Vaimu saamine

Kui inimene on ristitud, siis on ta valmis vastu võtma Jumala Püha Vaimu. Piibel näitab, et Püha Vaim on vaimne jõud, mis lähtub Jumal Isast ja Jeesus Kristusest. Paljud kogevad üllatusega, et Piiblis ei ole kuskil mainitud kolmainsust. Tõepoolest, hoolikas uuring näitab, et inimeste traditsioonilised arusaamad on üsnagi erinevad Piibli õpetusest. (Tutvumaks pühakirja uuringuga, lugege meie tasuta ingliskeelset brošüüri Who Is God?).

Püha Vaimu and ei tule ristimise ajal. Pühakiri näitab, et Jumal annab selle kohe pärast ristimist käte pealepaneku kaudu vaimuliku poolt, kes palvetab samaaegselt, et ristitud inimene võtaks vastu Jumala Vaimu anni (Ap 8:14-17; 19:6; 2Ti 1:6).

Kui teil kord juba on Püha Vaim, siis on “Kristus teie sees” (Kl 1:27). Te olete “Kristusesse ristitud” (Ga 3:27). Teie elate Kristuses ja Kristus elab teie sees (1Jh 3:24). Te olete “jumaliku loomuse osalised” (2Pe 1:4). Teil on “uus süda” ja teist on saamas “uus inimene” (Hs 18:31; Ef 4:24).

“Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks ... Kristuse ihuks” (1Ko 12:13, 27). See “ihu” on kirik või kogudus – “Jumala kogudus” (Kl 1:18; 1Ko 1:2). Me ei saa “liituda” Jumala kirikuga. Jumal lisab selle liikmelisuse meile koos Püha Vaimu anniga. Siis oleme me Jumala kiriku ehk koguduse liikmed (1Ko 12:27).

“Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole Tema oma” (Ro 8:9). See inimene ei ole tõeline kristlane või “Jumala poeg” (salm 14). Et saada tõeliseks kristlaseks, peate te uskuma, meelt parandama, saama ristitud, kogema käte pealepanekut Jumala vaimuliku poolt ja võtma vastu Püha Vaimu anni.

Kui küpsel inimesel on vaimne arusaamine ja usk ning ta on oma patte kahetsenud, ei tohiks ta ristimisega viivitada. Kui Jumal pakub teile kingitust, siis miks mitte seda vastu võtta? Jeesus hoiatas Jumala pakkumise tagasilükkamise eest: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka” (Mk 16:16). Nagu Hananias ütles Saulile (kellest sai Paulus): “Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse ja lase ennast ristida ning oma patud ära pesta” (Ap 22:16).

Kui inimene on Püha Vaimu anni vastu võtnud, siis algab tema tõeline vaimne kasv! Järgmine artikkel selles seerias selgitab põhjalikult, mida ristitud koguduseliige peaks tegema, et vaimselt kasvada.