MIDA TE OMA AJAGA TEETE?

Ralph Levy, The Good News Magazine, January/February 2007

Rikas või vaene, noor või vana, mees või naine, meil kõigil on ühte asja täpselt ühel hulgal – aega. Kuidas me seda kasutame, määrab suures osas, kaugele me elus ja oma suhtes Jumalaga jõuame.

Kujutage ette, et on olemas pank, mis hoiustab teie arvele igal hommikul 86 400 krooni. Kuid selle juures on üks konks – igasse päeva läheb arve üle nullbalansiga ehk te kaotate kõik kroonid, mida te ei ole ära kulutanud.

Mida te teeksite? Loomulikult kulutaksite te ära iga kui viimase sendi!

Meil kõigil on tegelikult selline pank. Selle nimi on aeg. Igal hommikul annab ta teile 86 400 sekundit. Igal õhtul kannab ta maha kõik, mida te ei ole suutnud eesmärgipäraselt rakendada. Jääki üle ei kanta; arve limiidi ületamine ei ole lubatud.

Igal päeval avab ta teile uue arve. Igal õhtul põletab ta selle päeva jäägid. Kui teil ei õnnestu selle päeva hoiust ära kasutada, kannatate kahju teie. Tagasi pöörduda ei saa. Homse vastu ennast kindlustada samuti mitte.

Te peate elama olevikus, kulutades tänaseid summasid. Investeerige see viisil, et te saaksite sellest maksimaalse tulu tervises, õnnes ja edus. Kell käib. Kas te suudate teile antud aja maksimaalselt ära kasutada?

Kas aeg on nii oluline?

Kas aeg – olgu seda veidi või palju – on ikka nii oluline. Mõelge järgmistele asjadele:

Et mõista ühe aasta väärtust, küsige seda õpilaselt, kes jäi klassikursust kordama.

Et mõista ühe kuu väärtust, küsige seda emalt, kes sünnitas enneaegse lapse.

Et mõista ühe nädala väärtust, küsige seda nädalalehe toimetajalt.

Et mõista ühe päeva väärtust, küsige seda juhutööliselt, kellel on mitu last toita.

Et mõista ühe tunni väärtust, küsige seda armunutelt, kes ootavad kohtumist.

Et mõista ühe minuti väärtust, küsige seda inimeselt, kes jäi rongist maha.

Et mõista ühe sekundi väärtust, küsige seda inimeselt, kes pääses just õnnetusest.

Et mõista ühe millisekundi väärtust, küsige seda inimeselt, kes võitis olümpial hõbemedali.

Nende sõnade anonüümne autor aitab meil tajuda, kui oluline on õigupoolest aeg.

Jeesus Kristus käskis meil oma aja haldamisel olla ettevaatlikud, küsides: “Eks kaksteistkümmend tundi ole päevas? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust. Aga kui keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust” (Jh 11:9-10).

Apostel Paulus pidas vajalikuks Efesose kristlastele meenutada, et nad peaksid “pidama aega kalliks, sest päevad on kurjad” (Ef 5:16; võrrelge Kl 4:5).

Aeg on see, millest meie elu koosneb. Ometi on tänases kiires maailmas muutunud aja, meie elu sisu, lendu laskmine liigagi hõlpsaks. E-kirjad, uus tarkvara, arvukad telekanalid, mobiiltelefonid ja kõik muud tehnilise revolutsiooni tulemusel sündinud tooted, mis pidid meie elu lihtsamaks ja kvaliteetsemaks muutma, näivad olevat ühinenud vandenõus, mille eesmärgiks on röövida meilt elus tõeliselt oluliste asjade jaoks vajalik aeg.

Millised on mõned olulised asjad, mis peaksid meie aega täitma? Kuidas käsib Jumal meil oma aega kasutada? Siin on nimekiri tõeliselt olulistest tegevustest, mis peaksid meie päevas sisalduma.

Palve: suhtlemine Jumalaga

Kuningas Taavet ütles kord oma Loojale: “Jumal, Sina oled mu Jumal, Sind ma otsin vara!” (Ps 63:2). Ta avalikustas ka, et palvetas regulaarselt Jumala poole vähemalt kolm korda päevas: “Õhtu ja hommiku ja lõunaajal ma kurdan ja ägan, ja Ta kuuleb mu häält!” (Ps 55:17).

Meie elu kõige kõrgem prioriteet peaks olema avaldada tunnustust meie Loojale ja Hoidjale, Temale, kes annab meile iga sõõmu õhku, mida me hingame, ja iga palakese toitu, mida me sööme. Palvetamine – Jeesus Kristuse, apostlite ja prohvetite eeskujul sügavalt, südamest ja regulaarselt palvetamine – on üks neist tegevustest, mis võib liigagi kergelt kõrvale tõugatud ja isegi meie elust välja kihutatud saada. Muidugi kui me seda ise lubame.

On kasulik uurida Jumala suurte teenrite palveid, mis on talletatud Piiblis. Kui me seda teeme, siis rabab meid tõenäoliselt üks huvitav omadus paljude nende palvete juures – need olid pikad!

Tegelikult olid nad vahel väga pikad! Vaadake Taanieli palvet Taanieli 9:3-19 ja Esra palvet Esra 9:5-15, et saada ettekujutus, kui pikad ja üksikasjalikud olid nende jumalameeste palved. Nende palved ei olnud “vabandust, Jumal, ma pean nüüd minema; räägime hiljem” tüüpi palved. Need ei olnud ka “palun õnnista kõike” tüüpi palved.

Need eeskujulikud palved Piiblist annavad aimu meestest ja naistest, kes rääkisid pikalt ja üksikasjalikult oma Loojaga nende kiitusest Talle, teiste jumalateenrite vajadustest ja Jumala töö vajadustest. Kus kohane ja sobilik (ja peaaegu alati on see sobilik!) tunnistasid nad enda ja oma kogukonna patte.

Nende palveid ei seganud helisevad telefonid ja muud häirivad tegurid. Nende palved on eeskujuks intensiivsest, isiklikust palveajast, mida meie kaasaegses maailmas on nii hädasti vaja, kuid mida nii kergesti eiratakse (või unustatakse).

Jumala Sõna uurimine

“Mu silmad jõuavad ette vahikordadest, et mõlgutada mõttes Su ütlusi,” kirjutas laulu autor (Ps 119:148). Siin rääkis ta teisest olulisest viisist meie aega kasutada – Jumala Sõna, Piibli, uurimisest. See on teine tegevus, millele me peame oma kiires elus aega leidma, kuid mis liigagi kergelt saab kõrvale tõrjutud.

Pange tähele, mida tegi autor: ta mitte ainult ei lugenud Piiblit, vaid ta ka mõtiskles Jumala Sõna üle. See osutab inimesele, kes luges, õppis ja võttis endale aega, et loetu üle järele mõelda – kellelegi, kes küsis selliseid läbivaid küsimusi nagu “mida ütleb see mulle Jumala ja Tema vägevuse kohta?” või “kuidas ma peaksin selle kohaselt elama oma elu kooskõlas Looja tahtega?”.

On öeldud, et mõtisklemine on piibliuuringu jaoks sama kui seedimine söömisele. Kui me einestame kiirtoidurestoranis, siis võime me kärmelt pärast viimast suutäit üles hüpata ja kiirustada edasi järgmiste tegevuste juurde. Neil harvadel juhtudel, mil me sööme kvaliteetses restoranis, suurendab meie naudingut täiendav aeg toidu maitsmiseks ja selle korralikuks seedimiseks.

Nii on see kõigi olulisemate igapäevaste tegevustega. Me peame Piiblit uurima, kuid seejuures mitte kiirustama. Seda tehes peame me mõtisklema, nautides Sõna. Korralik seedimine tagab hea tervise, nii nagu kiirustamata mõtisklemine panustab vaimsesse tervisesse. Me ei peaks kiirustama ja piirduma puuduliku seedimisega. Me peame leidma aega ka oma vaimuliku toidu seedimiseks.

Paastumine: mõistmine, et me vajame Jumalat

Aeg-ajalt leiavad need, kes on pühendanud oma elu Jumalale ja Jeesus Kristusele, et nende vaimuliku kasvu jaoks on oluline veel üks tegevus. See ei pruugi olla meie meelistegevus, sest see on ebamugav, kuid see-eest väga vajalik.

See tegevus on paastumine. Paastumiseks nimetatakse tava olla teatud aeg, tavaliselt üks päev, söömata ja joomata, et jõuda lähemale Jumalale. Pöörake tähelepanu Jeesus Kristuse sõnadele oma jüngritele: “Aga kui te paastute... Kui sina paastud...” (Mt 6:16-17). Ta väljendas selgelt, et need, kes teda järgivad, paastuvad tõepoolest aeg-ajalt.

Kui kerge on aga lasta niivõrd vajalikul paastumisel endast mööda minna! Alati on mõni kohustus või tegevus, mis takistab meil paastuda – või vähemalt nii näib. Paastumise ja täiendava palvetamise jaoks aja leidmine eeldab mõningast sihikindlust. Ometi kui me seda teeme, siis see lühiajaline harjutus maksab meile rikkalikke dividende vaimuliku kasvu ja vastatud palvete näol.

Teine prioriteet: aeg perekonna jaoks

Rääkides paastumisest, mida Jumal meilt ootab, sai prohvet Jesaja inspiratsiooni kuulutada, et me ei peaks “hoiduma” oma ligimesest (Js 58:7). See juhib meid võib-olla kõige olulisema ajakasutuse juurde, mis puudutab teisi inimesi. Me peame veetma ka piisavalt ja kvaliteetselt aega koos oma perekonnaga.

Hiljuti Suurbritannias läbi viidud uuringu kohaselt soovib enam kui 90 protsenti lapsi, et nende isad veedaksid nendega rohkem aega. Kolm last neljast ütlesid, et hoolimine, mitte perekonna toitmine, on nende isa kõige tähtsam töö.

Sama uuring näitas, et üheksa tüdrukut kümnest tahaksid, et nende laste isa oleks pigem hooliv kui rikas, ja 88 protsenti poistest ütlesid, et nad tahaksid saada isaks. Üle poole uuringusse kaasatud lastest andsid mõista, et nende meelest tuleks lapsevanemaks olemist õpetada koolis.

Maailmas, mis on liigagi sageli hõivatud raha tegemisega, ütlevad need tulemused meile midagi, mida peaksime teadma: meie perekondade emotsionaalne heaolu peaks olema prioriteetsem kui lisadollari, -euro või -krooni teenimine. Perekonnaga koos veedetud aeg on suurepärane investeering.

Piibel manitseb isasid: “Ja teie isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid karistuses ja Issanda manitsuses” (Ef 6:4). Abikaasasid manitsetakse “elama naisega targasti kui nõrgema astjaga ja osutama neile austust, sest nad on elu armuanni kaaspärijad nagu teiegi, et teie palved poleks tagajärjeta” (1Pe 3:7).

Abikaasaga koos elamine, laste eest hoolitsemine ja nende manitsemine on tegevused, mis nõuavad aega. Neid ei saa tagant kiirustada. Kas me varume piisavalt aega, mida veeta koos oma armsamatega?

Me ei tohi eirata muid olulisi ajakasutuse viise. Rääkides perekonnast peame me korras hoidma ka kodu, tehes majapidamistöid. Meie tavaline igapäevatöö võtab tõenäoliselt kõige suurema osa meie ajast. Me peaksime leidma ka piisavalt aega haridusele, et ennast tulevikuks ette valmistada ja oma perekonna eest paremini hoolitseda.

Aeg lõõgastuda ja energiat koguda

Lõpuks on veel üks oluline ajakasutuse viis, mis võib näida pärast siiani loetut vastuolulisena. See on aeg lõõgastumiseks – vaba aeg, aeg muuta elutempot, mis võimaldab meil puhata ja uueneda. Me peaksime tegema seda regulaarselt, sest läbipõlemisest ei ole kellelegi kasu. Kui me tahame oma töös produktiivsed olla, siis vajame me ka aega lõõgastumiseks ja pingetest vabanemiseks.

Saalomon kirjutas oma tarkuses, et on aeg naerda ja aeg tantsida (Kg 3:4), nagu ka aeg tõsiselt tööd teha ja ennast tagant kihutada. Sel põhjusel annab enamus tööandjaid oma töötajatele väga teretulnud puhkust. See on välja teenitud aeg, mis tuleb ka ära kasutada. Kas või selleks, et säilitada tööajal oma tootlikkust.

Ma mäletan ühe oma töökaaslase abikaasa kommentaari ajast, mil ma õpetasin väikeses kolledžis Texase osariigis. Ta ütles oma mehe kohta, et kui nad läksid puhkusele, siis võttis mehel terve päeva aega, et lõõgastuda ja oma pingetest vabaneda. Kahjuks oleme me sageli liiga hõivatud oma tööga ja ei suuda oma jalga elu gaasipedaalilt eemaldada, kiirust vähedada. Vahel läheb tugeva stressi all kannataval inimesel kauem kui üks päev taastumiseks või tempo muutusega kohanemiseks.

Need, kes teevad loovat tööd, tunnetavad vajadust puhkamiseks ja ajaveetmiseks. Enda loovaks sundimine annab tulemust harva. See olemuslik loov säde süttib tavaliselt ootamatutel hetkedel, mil oleme puhanud ja ei tunneta survet. Võib-olla just seetõttu on evangeeliumites kirjas, et Jeesus Kristus tundis aeg-ajalt vajadust eemalduda rahvahulkadest ja olla üksi. Vaikne, rahulik aeg stimuleerib meie loovust.

Aeg on elu olemus. Kui me kasutame seda targalt, võivad meist saada paremad, tootlikumad ja jumalakartlikumad inimesed. Me suudame teisi tõhusamalt armastada. Meile jääb meelde leida veidi aega mängimiseks ja südamelt noorena püsimiseks. Ja me võime leida võtmed igavese elu juurde nagu on seda kirjeldatud Jumala pühas Sõnas.