MEELEPARANDUS: TÕELINE PÖÖRDUMINE

Don Hooser, The Good News Magazine, September-October 2006

Varem oleme selles artiklisarjas vaadanud, kuidas palve, piibliuuringud, mediteerimine ja paastumine aitavad meil mõista Piiblit ning vaimselt areneda. Mida me seejärel teeme? See artikkel näitab, kuidas me peame omandatud arusaamist edaspidi rakendama ja kasutama.

“Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?” See küsimus esitati Jeesus Kristusele (Mt 19:16). Milline oleks teie vastus?

Siin on Jeesuse vastus: “Kui sa tahad minna ellu, siis pea käsud.” Kui mees küsis: “Millised?”, siis tsiteeris Jeesus mitmeid käske Vanast Testamendist, peamiselt kümne käsu seast (salmid 17-19).

See on üks arvukatest kirjakohtadest, mis teevad üheselt selgeks, et Jumal nõuab endiselt kuulekust oma juhistele – kuid ometi õpetavad paljud kristlikud kirikud just vastupidist! Miks? Sest inimloomus ja kogu maailm on Saatana mõjuvõimu all! “Seepärast et lihalik mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala Seadusele ega suudagi seda” (Ro 8:7, rõhuasetus lisatud).

Jumala seadused on head ja teevad meile head! Kui me tahame muutuda üha enam Jeesus Kristuse sarnaseks, siis Jumala seadused määratlevad jumaliku iseloomu, mida Ta soovib meie juures näha.

Kaks takistust ja kahetahuline lahendus

Meie teel igavese elu omandamiseks seisab kaks takistust. Esiteks on meil oma jõul võimatu  Jumala käske täiuslikult täita. Teiseks, isegi kui täiuslik kuuletumine oleks nüüdsest kuni meie elupäevade lõpuni võimalik, siis ei saa see ikkagi lunastada süüd meie varasemate pattude eest. Surmanuhtlus, mille me oleme ära teeninud, ei oleks kuhugi kadunud.

Millised on siis lahendused? Esiteks peame me kuidagi saama Jumalalt andestuse kõigi meie varasemate pattude eest. Teiseks peame me vastu võtma Jumala Püha Vaimu anni, mille läbi asendub meie isekas loomus samm-sammult uue Kristuse-sarnase loomusega.

Mida tuleb siis teha nende hinnaliste andide saamiseks? Apostlite tegude raamatu teises peatükis loeme me apostel Peetrusest, kes peab nelipüha päeval jutlust rahvahulgale. Peetruse jõuline jutlus veenas kohaletulnuid, et Jeesus oli tõotatud Messias ja et nende patud olid Tema ristisurma põhjuseks. Kuidas nad reageerisid?

“Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: 'Mida me peame tegema, mehed-vennad?'” (Ap 2:37). Nad tundsid sügavat häbi ja kurbust. Nad olid valmis tegema mida iganes, et leida Jumala juures andestust ja lepitust ning pälvida lunastus.

“Aga Peetrus ütles neile: 'Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesus Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni'” (salm 38).

Peetruse usaldusväärse juhise igal osal on oluline tähendus. Pange tähele, et selles ainsas lauses osutab Peetrus inimese patususe kahetahulisele lahendusele: pattuda andekssaamine ja Jumala Püha Vaimu and!

Mis on meeleparandus?

Hiljem samal päeval juhendas Peetrus sarnasel viisil ka teisi: “Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks” (Ap 3:19). Mõlemal juhul käskis Peetrus esimese asjana “meelt parandada”. Mida see täpselt tähendab? Meil on eluliselt oluline seda mõista!

Sõnade “meelt parandama” ja “meeleparandus” selgitused sõnaraamatutes rõhutavad kahetsustunnet oma eksimuste pärast. Tõepoolest, Jumal ootab meilt, et me kurvastaksime sügavalt oma pattude pärast. Mida paremini me mõistame kui palju me oleme patustanud ja kui kurjad on meie patuteod Jumala silmis, seda suurem on meie häbi ja kurbus.

Tunnetest ainuüksi siiski ei piisa. Korduv vabandamine ei ole küllaldane. “Meeleparanduse” mõiste Piiblis rõhutab muutust – hoiakute ja teguviiside muutust, millega kaasneb senise tavapärase allumatu eluviisi hülgamine. Piibli sünonüüm väljendile “meelt parandama” on “pöörduma”. Paulus ütles: “Ma kuulutasin /.../, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid tegusid” (Ap 26:20).

Lisaks algsele meeleparandusele peab inimene uuesti meelt parandama igal korral kui ta tajub, et on libastunud ja pattu teinud. Kuna inimeste elud on reeglina suunatud Jumalast eemale, siis tähendab esmane meeleparandus Jumalale alistumist ja suundumist Jumala poole. Pärast seda peab usklik kahetsema ja meelt parandama alati kui ta teeb kas või väikese sammu kõrvale “Jumala teelt”, et muuta kurssi ja jõuda tagasi samale rajale Jumalaga (Ap 18:25-26).

Milline on Jumala tee? See on tõelise armastuse tee, sest “Jumal on armastus” (1Jh 4:8, 16). Jeesus Kristus õpetas, et kaks suurimat käsku on armastada Jumalat ja armastada oma ligimesi (Mt 22:37-40). Armastus Jumala vastu tähendab kuuletumist ka Tema seadustele. “See ongi Jumala armastamine, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked” (1Jh 5:3).

Kümme käsku määratlevad laias plaanis, kuidas armastada Jumalat ja oma ligimest, mis tähendab kõiki. Muud Piiblis sisalduvad vaimulikud seadused pakuvad meile täiendavaid detaile sellest, kuidas armastada Jumalat ja kõiki inimesi. (Paremaks mõistmiseks laadige alla või tellige meie tasuta ingliskeelne brošüür The Ten Commandments ehk Kümme käsku.)

Meeleparandus millest?

See juhib meid küsimuse juurde: “Millest me peame meelt parandama?” Vastus on, et patust. Kuid mis on õigupoolest patt? Küsige tosinalt inimeselt ja tõenäoliselt saate te tosin erinevat vastust. Piibel on siiski see koht, kust me peaksime otsima vastuseid elu tähtsatele küsimustele.

Patu kõige selgem määratlus on antud 1 Johannese kirjas 3:4: “Igaüks, kes teeb pattu, rikub ka seadust, ning patt on seaduserikkumine.” Jumala käsu igasugune rikkumine on patt.

Niisiis tähendab meeleparandus pöördumist seaduserikkumisest seadustest kinnipidamise juurde! Jumal võttis tõelise meeleparanduse olemus kokku kui Ta anus oma rahvast: “Pöörduge ja taganege kõigist oma üleastumistest, et teie süü [seadusetus] ei saaks teile komistuseks. Heitke eneste pealt ära kõik oma üleastumised, millega te olete üle astunud, ja valmistage enestele uus süda ja uus vaim! Miks te tahate surra, Iisraeli sugu?” (Hs 18:30-31).

Jumal väljendas seejärel oma sügavat armastust ja soovi kõigile andestada ning nad päästa: “Miks te tahate surra, Iisraeli sugu? Sest mul ei ole head meelt surija surmast /.../ Seepärast pöörduge ja elage!” (salmid 31-32). Jah, te võite juba nüüd elada rõõmurikast elu, ja mis veelgi olulisem, pälvida igavese elu!

Lisaks oma pattude kahetsemisele peame me kahetsema ka patuseid hoiakuid ja inimloomuse halbu omadusi, sest need on meie patutegude peamised põhjused. Jeesus tegi selgeks, et võrrelduna Jumalaga oleme me kõik kurjad (Mt 7:11). Jumal ütles: “Süda on petlikum kui kõik muu
ja äärmiselt rikutud – kes suudab seda mõista?” (Jr 17:9).

Nii nagu kuningas Taavet peame me meelt parandama ja palvetama: “Puhasta mind /.../ ja loo mulle, Jumal, puhas süda” (Ps 51:9-12).

Jumala kurvastus ja maailma kurvastus

Jumal andis meile südametunnistuse, et tajudes oma eksimusi, tunneksime me süüd, häbi ja kurbust. Kui inimene näeb ükskord selgelt oma Looja suurt armastust ja oma armastuse, tänulikkuse ning õigluse puudumist, siis peaks tal tõeliselt kahju olema. Teda peaks valdama jumalik kurvastus!

Paulus selgitas: “Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus toob aga surma” (2Ko 7:10).

Mis on neil kahel kurvastusel vahet? Jumalik kurvastus on suunatud Jumala poole (Ps 51:4; Ap 20:21). See on kurbus ja meeleheide, et me oleme Talle, kes annab meile kõike head, pettumuse valmistanud ja Tema käske rikkunud. See toob kaasa püsiva soovi muutuda – tõeliselt meelt parandada!

Maailma kurvastus on aga enesekeskne alandatuse tunne, mis kaasneb inimese eksimuse ilmsikstulekuga. See võib olla ka enesehaletsus karistuste pärast, mille all inimene kannatab – näiteks nii nagu Eesav kannatas (vt. He 12:16-17).

Kirjas roomlastele seitsmendas peatükis loeme me, kuidas apostel Paulus tundis sügavat kurvastust pattude pärast, mida ta oli korda saatnud, ja õigete tegude pärast, mille ta oli tegemata jätnud. Psalmis 51 loeme me Taaveti südamlikku palvet, mis on täis kurvastust ja meeleparandust. Kui patriarh Iiob hakkas paremini mõistma Jumala suurust ja samaaegselt ka oma nõrkusi ning upsakust, siis ta ütles: “Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas” (Ii 42:6).

Inimestel on väga raske näha oma vigu, neid tunnistada ja nende eest andestust paluda. Tõeline meeleparandus nõuab aga pattude tunnistamist Jumalale, Talle oma kahjutunde väljendamist ja Tema käest andestuse palumist – ning ka otsusekindlust muutuda, püüda Tema abiga patust pöörduda ja võitu saada. (Jumal ei nõua pattude tunnistamist teisele inimesele, et pälvida andestust.)

Taavet ütles: “Ma tunnen oma üleastumisi!” (Ps 51:5). Johannes ütles: “Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust” (1Jh 1:9).

Pidage meeles, et millal iganes Jumala lapsed komistavad, on meie taevane Isa alati valmis meid tagasi jalule aitama. Kuid me peame meelt parandama, patud tunnistama ja abi paluma. Pärast seda teadke, et Jumal on teile andestanud. Siis peaksid teie südames taas valitsema ja õitsele puhkema rõõm ning meelerahu, sest te teate, et teie patud ei eralda teid enam Jumalast (Js 59:2; Ps 32:1-2).

Sammud meeleparanduse ja andestuse poole

Mis peab siis esmalt aset leidma, et me pälviksime Jumala andestuse ja armu? Esiteks peab Jumal inimest kutsuma ja enda juurde tõmbama. Jeesus ütles: “Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval” (Jh 6:44).

Kellegi kutsumiseks paneb Jumal selle inimese kuulma (või lugema) “evangeeliumi” (Jumala plaani inimkonna lunastamiseks) kuulutust, kasutades samaaegselt oma Püha Vaimu inimese valgustamiseks ja vaimulikuks veenmiseks (võrdle 2Te 2:14; Mt 13:11, 1Ko 2:10-14). Kui te hakkate Heade Sõnumite kaudu mõistma piiblitõdesid, mida te pole varem õppinud, siis võib olla, et Jumal kutsub ka teid.

Kui kord Jumal juba inimest kutsub, siis ootab Ta kahetahulist vastust, mida mainis Jeesus Markuse evangeeliumis 1:15 – “parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse”. Usk ja arm on Jumala annid (Ef 2:8). Samal viisil kingib Jumal ka meeleparandust, eriti siis kui inimene Temalt seda palub (Ap 11:18; 2Ti 2:25). Paulus ütles: “Jumala heldus ajab sind meelt parandama” (Ro 2:4).

Apostlite tegude 2:38 loeme me, et kui inimene kord meelt parandab ja usub evangeeliumisse, siis tuleb ta ristida, et ta saaks patud andeks ja pöörduks vaimselt. Sõna “ristima” tähendab vee alla kastmist ja teistest kirjakohtadest näeme me selgelt, et Peetrus pidas täielikku vee alla kastmist märgiks meeleparandusest ning inimese usust Jeesus Kristusesse kui Päästjasse ja Issandasse (Ristimine on selle artiklisarja järgmine teema, mida käsitletakse põhjalikult ajakirja Head Sõnumid järgmises numbris.)

Pangem kõik tähele Kristuse hoiatust – “kui te ei paranda meelt, lähete kõik samuti hukka” (Lk 13:3, 5). Paulus ütleb meile, et Jumal “kuulutab kõigile inimestele kõigis paigus, et nad peavad meelt parandama” (Ap 17:30).

Pidage meeles, et Jumal armastab ja tahab päästa iga inimese. Ta “ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele” (2Pe 3:9). Luuka evangeeliumis 15:10 ütles Jeesus: “Jumala inglite keskel tõuseb rõõm ühest patusest, kes meelt parandab!” Kas sina oled järgmine?

MEELEPARANDUS, PATUKAHETSUS JA ARM

On oluline mõista, et Jumale meeldib meeleparandus, kuid mitte patukaristus. Patukaristuse askeetlik vorm on käituda pattu kahetsevalt ja ennast karistada (Kl 2:18-23). Teine patukahetsuse vorm on üritada teha piisavalt palju häid tegusid, et need kaaluksid üles ja heastaksid inimese patu. Mõlemad viisid osutavad sellele, et me peame oma pattude eest maksma – kuid keegi meist ei suuda eales teha piisavalt, et maksta isegi üheainsa patu eest.

Kõik patud on oma olemuselt kurjad, sest nad rikuvad meie Looja Jumala täiuslikke, armastusest kantud käske. Ainus ohver, mis on piisavalt suur meie patusüü tasumiseks, on juba toodud – see on Jumala Poja, Jeesus Kristuse, kannatused ja surm. Niisiis on patukaristuse teod suur solvang Jumala vastu. Sellega justkui näidatakse, et Jeesus ohver ja Jumala arm ei ole vajalikud.

Mis aga on Jumala “arm”? See on kõik Jumala poolt inimkonnale pakutavad helded annid kokku. Üks suurimaid ande on täielik andestus kõigi mineviku pattude eest. See avab omakorda ukse Jumala kõigile muudele andidele, kaasa arvatud suurim igavese elu and (Ro 6:23). “ Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and” (Ef 2:8).

Kuid ärge ajage armu segamini selle vastandi, nii-nimetatud “odava armuga”. Arm tähendab andestust tehtud pattude eest, kuid mitte luba jätkata patustamist nagu Saatan soovib meid mõtlevat. Juudas hoiatas “jumalatute eest, kes meie Jumala armu tarvitavad, et lodevalt elada” (Ju 4).

Armu on teinud võimalikuks Kristuse ohver ja Tema teenimine meie armuliku vahendaja, eestkostja ning ülempreestrina (1Ti 2:5; 1Jh 2:1-2). “Et meil nüüd on suur ülempreester /.../ läki siis julgusega armujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks” (He 4:14-16).