KUIDAS SOOVIB JUMAL OMA TÖÖD TÄNAPÄEVAL RAHASTADA?

Tom Kirkpatrick, The Good News Magazine, January/February 2007

Milline on Piibli meetod Jumalariigi evangeeliumi kuulutamise ja avaldamise rahastamiseks? Vaatame sellele küsimusele vastuse leidmiseks Pühakirja.

Ajakirja “Head Sõnumid” trükitakse ja saadetakse umbes 500 000 tellijale üle maailma viies keeles – inglise, hispaania, saksa, itaalia ja prantsuse keeles. Lisaks telliti 2006. aastal umbes 600 000 brošüüri ja muud trükist, mis saadeti meie ülemaailmsele lugejaskonnale. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides postitasime me piibliõpilastele 75 000 piiblikursuse õppetundi.

Me haldame ka mitmeid suuremahulisi veebilehti, mille külastajate arv kasvab kindlalt ja püsivalt. Me toetame televisiooni- ja raadioprogrammi “Beyond Today”. Me anname välja noorteajakirja “Vertical Thought”, levitades seda tasuta enam kui 20 000 tellijale üle maailma. Meie kirjade osakonna töötajad vastavad meie lugejate piibliteemalistele küsimustele kõikjalt maailmast.

Cincinnati linna lähistel Ohio osariigis asuvast peakorterist toetab evangeeliumi kuulutamist pühendunud ja ustav meeskond, tehes koostööd meie piirkondlike esindustega olulisemates meretagustes punktides.

Kõik need ja veel paljud ettevõtmised põhjustavad arusaadavaid kulusid, mis kaasnevad tõelise evangeeliumi levitamisega üle kogu maailma. Jumal tahab näha, et Tema tõde jõuaks selle sugupõlveni. Apostel Paulus ütles: “Ja häda mulle, kui ma armuõpetust ei kuuluta!” (1Ko 9:16). Sama võib öelda tänase kiriku kohta.

Peamised Piibli põhimõtted

Jumala Sõna, Piibel, sisaldab seadusi ja juhendeid, millest mõned käsitlevad ka finantsküsimusi. Jumal on kõige Looja ja õigusega kõige omanik. Kuningas Taavet ütles: “Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad” (Ps 24:1).

Tegelikult kuulub kõik Jumalale. Nii on Tema jumalik eesõigus otsustada, mida rikkusega teha. Kuna see kuulub Temale, on Tal õigus määrata, kuidas seda kasutatakse.

See ei tähenda, et Jumal reguleeriks iga meie sendi kulutamist. Piiblis on Ta siiski ilmutanud juhised, mille kohaselt me peaksime oma varandust haldama. Ta annab meile ka vabaduse valida, kas me soovime kuuletuda Tema käskudele või mitte, kaasa arvatud nendele, mis puudutavad materiaalseid rikkusi, sissetulekut ja raha (vaadake 5Mo 30:19).

Väga oluline on mõista Jumala rahastamismeetodite põhialuseid, nii nagu need on avaldatud Piibli lehekülgedel.

Vana Testamendi õpetus

Peamine Piibli meetod kirikliku töö rahastamiseks on kümnise tasumine. Kümnise mõiste on väga lihtne – see tähendab tervikust kümnendiku loovutamist.

Kui israeliidid tulid Egiptusest välja, siis juhendati neid maksma oma tuludest kümnist leviidi preestritele, kes põlvnesid ühest Iisraeli kaheteistkümnest hõimust, Leevi hõimust. Esimene märge kümnise maksmisest pärineb siiski patriarh Aabrahami, usklike isa ajastust. See juhtum leidis aset kaua enne seda kui üldse oli olemas ükski leviit või leviidi preester, sest patriarh Aabraham oli Leevi vanavanaisa.

1 Moosese 14:18-20 ütleb, et “Melkisedek, Saalemi kuningas, tõi leiba ja viina, sest tema oli kõige kõrgema Jumala preester, ja õnnistas teda ning ütles: 'Olgu õnnistatud Aabram, kõige kõrgema Jumala, taeva ja maa Looja poolt ... kes sinu vaenlased su kätte andis! Ja Aabram andis temale kümnist kõigest'” (rõhuasetused siin ja edaspidi lisatud).

Aabraham andis Melkisedekile kümnist kõigest. (Meie tasuta ingliskeelne brošüür “Who Is God?” näitab, et Melkisedek oli tegelikult Jeesus Kristus enne jumaliku Sõna saamist Jumala Pojaks – nii nagu seda on selgitatud Johannese 1:1-3, 14. Tellige palun endale see tasuta brošüür.)

Milline on kümnise maksmise põhjus?

Me õpime sellest esimesest kirja pandud kümnise tasumisest kolme olulist asja. Need panevad paika piibelliku toimimistava kõikideks aegadeks.

Esimene neist on kümnise maksmise peamine põhjus. See on tunnustuse avaldamine Jumalale kui kogu rikkuse lõplikule omanikule ja kõigi õnnistuste jagajale.

Kuidas saavad inimesed rahalises mõttes Jumalale tänapäeval meele järgi olla? Austades Teda osaga oma rahalistest ja materiaalsetest tuludest. Meie Looja tahab meid meenutavat, et Tema on kõigi meile osaks saavate materiaalsete õnnistuste allikas. Ta ei taha, et meil kujuneks välja ülbe arusaam enesega omal jõul toimetulekust (5Mo 8:11-18).

Kümnise tasumine on mõeldud meie hüvanguks. Jumal ei vaja kellegi raha, sest kõik kuulub Talle. Kuidas on Ta siis vaesem, kui me ei anneta? Kuidas Ta rikastub, kui me maksame? Kümnise tasumine mõjub hästi meie vahekorrale Temaga.

Kuningas Saalomon kirjutas: “Austa Issandat oma varandusega ja uudseviljaga kõigest oma saagist” (Õp 3:9). Esimene asi, mida me peaksime tegema igasuguse meile osaks saanud rahalise tuluga, on austada sellega Jumalat. See toimimisviis meenutab meile, et meie Looja annab meile kõik, mis meil on, kaasa arvatud suutlikkuse rikkust koguda, meie loomuomadused, meie tervise ja kõik muud õnnistused.

Kuidas kümnist arvutatakse?

Teine punkt on kümnise arvestamise aluste määramine. Seda tuli tasuda kogu tulu pealt. Aabrahami puhul oli tegu lahingusaagiga.

Niisiis maksab inimene kümnist kogu oma reaalse tulu pealt, sõltumata allikast – palk, kasum, põllumajanduslik toodang, jms.

Kellele peaks kümnis minema?

Kolmandaks tuleb mõista, et kümnise saaja on selle saamise ajal Jumala esindaja maa peal. Meie Looja on kümnise tasujale kõigi jumalike õnnistuste allikas ja Aabrahami puhul oli Tema esindajaks Melkisedek.

Kaua pärast seda kui Melkisedek oli ennast maa peal ilmutanud, sõlmisid Jumal ja Iisraeli rahvas Siinai mäel lepingu. Me peame mõistma, kuidas seda rakendada kümnise maksmisele. 3 Moosese 27:30 ütleb, et kümnis oli Jumalale püha. See pidi rajanema endiselt kogu tulul, kuid Melkisedekile loovutamise asemel tuli see nüüd anda uuele kindlaksmääratud saajale.

Siinail sõlmitud Vana Lepingu kohaselt läks kümnis Leevi hõimule, leviitidele. Midagi peale Jumala määratud saaja ei muutunud.

3 Moosese 27:30 näitab meile lisaks, et kümnis inimese sissetuleku pealt on Jumalale püha. See ei ole püha leviidile ega kirikule, see on püha Jumalale. Tegu on olulise punktiga, mida peame mõistma.

Me ei saa tänapäeval oma kümnist otse Jumalale maksta nagu Aabraham maksis Melkisedekile (ehk lihaks saamata Kristusele). Jumal on praktiline. Ta ütleb sisuliselt, et Temale andmise asemel andke see Tema poolt määratud esindajatele. See ei ole aga siiski nende kümnis. See on ikkagi Jumala kümnis, mida tuleb kasutada Tema töö tegemiseks maa peal. Piibel ilmutab, et aja jooksul on Jumala määratud saajad muutunud.

Reformide aeg

Muistse Iisraeli rahva ajalugu paljastab, et nad olid kuulekad Jumalale ainult paiguti. Aeg-ajalt sattusid nad hätta ja hüüdsid Jumala poole, kes vastas neile tugeva juhi saatmisega.

Need tavaliselt karismaatilised isikud tõid nad tagasi Looja teedele. Nende reformide ajal rõhutati alati kahte asja – tagasipöördumist Jumala iga-aastaste pühade pidamise juurde ja kümnise maksmise käsu taastamist.

Üks tunnistus on talletatud 2 Ajaraamatus 29-31, kus kuningas Hiskija tõi rahva tagasi Jumala ja Tema teede juurde. Üks asi, mida see õiglane kuningas tegi, oli kümnise maksmise taastamine (2 Aj 31:6).

Kui israeliidid lõpetasid kümnise maksmise, ei olnud leviitidel vahendeid Jumalale ja inimestele usuliste teenistuste pidamiseks. Nii lubati kokku kukkuda usulise juhendamise süstemaatilisel vahendamisel ja inimesed kaotasid oma moraalse suuna. Nii hakkasid nad sageli teenima Baali ja teisi paganlikke valejumalaid. See oli häbitu ebajumalateenistus!

Kui aga kümnise maksmine taas sisse seati, said leviidid keskenduda oma arvukatele ülesannetele, esindades Jumalat oma teenistustel. Iisraeli rahva seas taastati siis kord ja nad said kohast usulist juhendamist.

Rahalised juhised Malakia raamatus

Kristlik Vana Testament lõpeb Malakia ettekuulutusega. Selle kolmandas peatükis sisaldub oluline viide kümnise tasumisele.

Siin küsib Looja: “Kas inimene tohib Jumalat petta? Aga teie petate mind!” Pange tähele, et inimesed vastasid ülbelt: “Kuidas me Sind petame?” Jumal vastas neile lihtsalt: “Kümnise ja tõstelõivuga! Needusega olge te neetud, et teie, kogu rahvas, mind petate!” (Ml 3:8-9). Sellest tunnistusest saab selgeks, et Jumal võtab kümnise tasumist üsna tõsiselt.

Kas need, kes keeldusid kümnist maksmast, röövisid leviite? Vaid kaudselt. Keda need, kes kümnist ei maksa, lõppude lõpuks röövivad? Vastus on Loojat Jumalat. Kümnis kuulub Jumalale ja on Talle püha!

Meie Looja jätkab oma väljakutse esitamist: “Tooge kogu kümnis varaaita, et mu kojas oleks toidust, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand! Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni!” (salm 10).

Me tasakaalustame selle ettekuulutuse ülejäänud Pühakirjaga, näitamaks, et mitte iga kristlane, mitte iga ustav kümnise maksja, ei saa sama rikkaks kui Sam Walton, Warren Buffett või Bill Gates. Vaatamata sellele õnnistab Jumal meid lugematutel viisidel kui me otsustame Talle kuuletuda.

Uue Testamendi õpetus

Võib küsida, kas annetamine jätkub ka Uue Lepingu tingimustes? Jeesus ütles selgelt: “Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma” (Mt 5:17).

Pange tähele järge sellele ütlusele Matteuse 23. peatükis: “Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest...” (salm 23). Kas Jeesus mõistis nad kümnise maksmise eest hukka? Ei, ta kritiseeris neid nende silmakirjaliku lähenemise ja vaimse tasakaalu puudumise tõttu. Nende põhiprobleem oli vaimuliku arusaamise puudumine.

Jeesus jätkas: “Sest te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ja jätate kõrvale, mis on tähtsaim käsuõpetuses, õigluse ja halastuse ja ustavuse! Seda tuleks teha, aga teist mitte jätta tegemata.” Jeesus Kristus ei käsi unustada kümnise maksmist ning keskenduda ainult neile kolmele vaimulikule komponendile – õiglusele, halastusele ja ustavusele. Ta käsib teha mõlemat, kuid õiges vahekorras.

Mainitud vürtside ja ürtide iga lehe ning iga väikese seemne lugemine paljastas ka nende ihnsuse. Nad ei kavatsenud anda Jumalale enam kui täpselt kümme protsenti. Nad ei mõistnud, et kui me näitame annetamisel üles lahkust, võib Jumal meid külluslikult õnnistada (2Ko 9:6).

Kümnise maksmine ei ole rituaalne seadus

Luuka evangeeliumis sisaldub paralleelne lõik, kus Jeesus toetab kümnise käsku samal viisil nagu ta tegi seda Matteuse evangeeliumi tunnistuses. “Aga häda teile, variseridele, et te maksate kümnist mündist ja ruudist ja kõigest aiarohust ja lähete mööda õiglusest ja Jumala armastusest! Seda peab tegema ja teist ei tohi tegemata jätta!” (Lk 11:42). Siiski hurjutab ta samas ka varisere nende pesemisrituaalide pärast (salmid 38-40).

Jeesus Kristus eristab Luuka evangeeliumi 11. peatükis selgelt asju, mida ta ise peab ja neid, mis ei ole vajalikud.

Inimesed tegid Jumala rituaalsetele seadustele tarbetuid lisandusi. Tõsi, Vanas Testamendis olid ka mõned rituaalid, mis kestsid vaid seni, kuni Kristuse ohver kaotas vajaduse nende järgi. Kuid variserid lisasid asju, näiteks enne sööki lisaks käelabadele ka käe pesemine kuni küünarnukini. Jeesus õpetas, et need inimeste lisandused on tarbetud, kuid jäi samal ajal kindlaks kümnise maksmise käsule.

Evangeeliumi kuulutamine ja avaldamine tänapäeval

Ühendatud Jumala Kirik, ajakirja “Head Sõnumid” väljaandja, usub ja õpetab, et kümnise maksmine on peamine moodus, mille kaudu Jumal rahastab kiriku tegevust. Kümnise tasumine on üks vahendeid, mille abil inimesed saavad Jumalat austada – tunnistades Teda tänulikult ja kuulekalt kõige Looja ning kõigi heade asjade Andjana.

Kirik usub, et vastavalt Pühakirjas näidatule on kümnise maksmine olnud peamine ilmutatud vahend Jumala maapealse töö rahastamiseks ja on ka tänapäeval samaväärselt kehtiv.

Jeesus Kristus käskis oma jüngritel viia Jumala kuningriigi evangeelium kõigi rahvaste sekka (Mt 24:14; 28:18-20). Nad peavad kuulutama ja avaldama Jumala meeleparanduse sõnumit kõikjal maailmas (Lk 24:47).

Kuigi me rõhutame kindlasti hoiatavat sõnumit, mis juhib meie lugejate ja kuulajate tähelepanu inimeste patustele tegudele ning nende tagajärgedele, siis samal ajal sisaldab evangeelium ka imelisi häid sõnumeid Kristuse ohvrist meie pattude eest ja tõotusi utoopilisest maailmast, mis koidab inimkonnale peatselt pärast Jeesus Kristuse teist tulemist (Ap 3:19-21).

Selle sõnumi kogu maailmale kuulutamise jumaliku kohustuse enda peale võtmine nõuab tohutult raha. Nagu me selles artiklis nägime, on Piibli vahend vajaliku rahastamise leidmiseks Pühakirjas sätestatud kümnise maksmise kohustus.

Praegusel inimese ajastul on kuuletumine Jumala seadustele vabatahtlik. Looja ei sunni oma tahet inimestele peale, kuid on väga arukas Jumala eluviisi järgida. Tema seadused loovad meie elus korra ja õpetavad meid juhuste ootamise asemel ise oma asju suunama. Nad õpetavad meid ka tundma muret teiste heaolu pärast.

Miks mitte osaleda sellel ristiretkel terve mõistuse nimel? Kuningriigi evangeelium tuleb levitada üle kogu maailma. Elu üks tippkogemusi on osaleda Jumala töös teiste hüvanguks.

Kas te teate, mida on öeldud Taanieli 12:3 nende kohta, kes toovad tõe teistele inimestele? “Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti!”

KÜMNISE MAKSMINE JA PREESTRIAMET

Kiri heebrealastele teeb selgeks, et Aaron ja tema suguvõsa ei ole enam ülempreestrid.

Kas siis preestriseisus läks kaduma? Ei, meil on endiselt olemas ülempreester – Jeesus Kristus. Kas kümnise maksmise seadus läks kaduma? Ei, see ei saanud algust seaduse vormistamisega Siinai mäel ega lõppenud Kristuse ristilöömise ja sellele järgnenud ülestõusmisega.

Kümnise maksmine sai alguse enne Vana Lepingut ja jätkub ka Uue Lepingu tingimustes. Selle puhul ei ole tegu teatud füüsiliste kohustuste ja pesemistega, mis seostusid templiteenistusega ja kuulutati ebatarvilikuks (He 9:9-11).

Kirja heebrealastele seitsmes peatükk selgitab, kuidas muutus preestriseisuses seostub kümnise tasumisega. Seal on öeldud: “On ju neil Leevi poegadelgi, kes saavad preestriameti, käsk võtta kümnist käsuõpetuse järele rahva, see on oma vendade käest, ehk küll nemadki on lähtunud Aabrahami niudeist. Kuid see, kes ei põlvnenudki nendest, võttis kümnise Aabrahami käest ja õnnistas teda, kellel olid tõotused” (salmid 5-6).

See lõik viitab Melkisedekile, kes sai Aabrahamilt kümnist veel kaua enne tema pojapojapoja Leevi sündi.

Pöörake tähelepanu salmidele 7-10: “Ent vasturääkimata on selge, et alam saab õnnistuse ülemalt. Ja siin võtavad kümnist surelikud inimesed, aga seal see, kellest tunnistatakse, et ta elab. Ja Aabrahami kaudu on nii-öelda Leevigi, kes võtab kümnist, pidanud kümnist maksma; sest ta oli veel isa niudeis, kui Melkisedek temale vastu tuli.”

Nüüd lugege salmi 11: “Kui nüüd täiuslikkus oleks leviitide preestriameti kaudu olnud saavutatud – sest sellele on rajatud rahva käsuõpetus – mis vajadust siis veel oli, et teistsugune preester tõusis Melkisedeki korra järele ega nimetanud teda Aaroni korra järele?” Kas siis inimesed said leviitide preestriameti all vaimselt täiuslikuks? Selge see, et mitte!

Jätkakem salmiga 12: “Sest preestriameti muutmisega sünnib paratamata ka käsuõpetuse muutus.”

Mis muutus? Preestriamet. Kas kümnise maksmise seadus muutus? Jah, kuid ainult kümnise saaja osas. Kümnise tasumist on mainitud esmakordselt seoses Melkisedekiga ja see seadus kestab üle kõigi inimpõlvede.

Pöörake tähelepanu salmile 13: “Sest see, kellest seda öeldakse, on pärit teisest suguharust...” Jeesus Kristus oli juut, kes kuulus Juuda, mitte Leevi hõimu. Vana Lepingu kohaselt oleks Jeesusel preestriameti jaoks tulnud olla Aaroni poeg, pärineda Leevi hõimust.

Seega ületas Kristuse jumalik amet ülempreestrina leviitide preestriseisuse.

Salmid 14-16 selgitavad: “On ju teada, et meie Issand on tärganud Juudast, kelle suguharule Mooses ei ole midagi kõnelenud preestriametist. Ja asi saab veel palju selgemaks, kui tõuseb teistsugune Melkisedeki sarnane preester, kes ei ole lihaliku käsusõna käsku mööda saanud preestriks, vaid hääbumatu elu väge mööda.”

Niisiis taaskord, seaduses toimus muutus selles osas, kes saab tegelikult kümnise. See roll ulatub tagasi Melkisedeki preestriseisuse mudelini. Salmis 17 selgitatakse, et Jeesus Kristus on “preester igavesti Melkisedeki korra järele”.

Kristus rajas oma kiriku ligi 2000 aastat tagasi ja tegutseb selle vahendusel tänapäeval nii nagu ta on seda teinud läbi sajandite. Nii nagu Leevi hõim ja preestrid olid muistsetel aegadel Jumala volitatud esindajad maa peal, nii on tänapäeval määratud teda esindama tema kirik, Kristuse Ihu (Ef 4:11-12).