KRISTLASED, KES EI TÄHISTA LIHAVÕTTEID:

MIDA NAD TEAVAD?

Jerold Aust, The Good News Magazine, March/April 2007

Ülestõusmispühad on sadadele miljonitele usklikele üle maailma kõige tähtsam püha. Ometi on tuhandeid kristlasi, kes neid ei tähista. Kas nad teavad midagi, mida teised ei tea?

Igal kevadel ootavad paljud inimesed ärevusega lihavõtteid. Kirikud ja kogudused valmistuvad põhjalikeks lihavõtteprogrammideks, milles kujutatakse Jeesus Kristuse surma ja ülestõusmist. Vanemad leiavad aega lihavõttemunade värvimiseks ja peitmiseks, et lapsed saaksid neid mune otsida.

Sel aastaajal näidatavates telefilmides kujutatakse lihavõtteid tavaliselt õnneliku ja nautimisväärse ajana. Äriettevõtted ja nende telereklaamid on samuti lihavõtetega tihedalt seotud, pakkudes kirevaid korvikesi, kostüüme ja šokolaadijäneseid nende oluliste usupühade tähistamiseks.

Paljud kogudused reklaamivad päikesetõusul vabas õhus toimuvaid lihavõtteteenistusi, millest kõik on kutsutud osa võtma. Kui ilm seda lubab, siis annab lihavõtete tähistamisele lisaefekti idast tõusva päikese jälgimine.

Kuid mis on jänestel ja värvitud munadel tegemist Jeesuse ülestõusmisega?

Kui see sündmus väärib tõesti tähistamist, siis miks ei õpetanud Jeesus oma apostleid ja algkirikut seda tähistama? Uue Testamendi raamatud kirjutati aastakümnete jooksul pärast Jeesus Kristuse surma ja ülestõusmist, kuid ometi ei näe me seal kuskil isegi viidet ülestõusmispühade tähistamisele.

Kust siis õigupoolest lihavõtted ja nende kombestik pärinevad? Miks sajad miljonid inimesed tänapäeval neid pühi peavad?

Kas me leiame lihavõtted Piiblist?

Lihavõtteid peetakse tänapäeva kristluse kõige olulisemaks pühaks. “Ülestõusmispühad olid ja on ikka veel suurimad pühad kristlikus kirikus, sest nendega tähistatakse kõige olulisemat sündmust selle asutaja elus” (International Standard Bible Encyclopaedia, 1986, 2. kd, “Easter”). Arvestades nende pühade populaarsust, võiks arvata, et Jumala Sõnas on kirjeldatud nende tähistamist.

Mõned tsiteerivad kirjakohta Apostlite tegude 12:4 lihavõtete tähistamise alusena. Kuid probleem on selles, et ülestõusmispühi pole seal üldse mainitud. Ingliskeelses kuningas Jamesi tõlkes kasutasid tõlgid sõna “lihavõtted” kreekakeelse sõna pascha asemel, mis tähendab tegelikult “paasapüha”.

Eestikeelsetes tõlgetes on see sõna korrektselt edasi antud. Ka enamus teisi ingliskeelseid piiblitõlkeid tunnistavad kuningas Jamesi versioonis tehtud viga ja tõlgivad sõna Apostlite tegude 12:4 “paasapühaks”. Tõde on, et “[Uues Testamendis] ei ole jälgegi lihavõtete tähistamisest” (ibid).

Kust lihavõtted pärinevad?

Kui me lihavõtteid Piiblist ei leia, siis kust need tegelikult pärinevad?

Nende pühade ajaloo mõistmiseks on oluline pöörduda usaldusväärsete ajalooallikate poole. Näiteks Encyclopaedia Britannica ütleb meile: “Kaasaja lihavõtete kombestikus on märgata mitmeid iidseid paganlikke rituaale – need on seotud kevadiste viljakusriitustega, mida väljendavad lihavõttemunad ja lihavõttejänes” (Macropaedia 15. väljaanne, 4. kd, lk 65, “Church Year”).

Muistses Lähis-Idas oldi tänapäeva maailmast märksa enam seotud maa ja looduse tsüklitega. Inimeste ellujäämine sõltus maa viljakusest ja saakidest. Nad ootasid ja tervitasid kevadet, mil maa muutus pärast pikka talvist kõledust taas viljakaks.

Paljud rahvad tähistasid kevade saabumist oma jumalate ja jumalannade, eriti viljakusega seotud jumaluste kummardamisega. Selliste jumaluste seas olid Baal ja Astarte ehk Ashtoreth, keda on Piiblis sageli mainitud ja hukka mõistetud. Nende kummardamisega kaasnes tavapäraselt rituaalne seks, millega loodeti soodustada viljakust kogu maal.

Muistse Lähis-Ida rahvaste jaoks oli loomulik integreerida viljakussümbolid nagu munad ja arvuka sigivuse poolest tuntud jänesed oma paganlike jumalate austamisrituaalidesse. Nagu Encyclopaedia Britannica eelpool märgib, ongi lihavõttemunad ja lihavõttejänes meieni edasi kandunud iidsetest kevadistest viljakusriitustest.

19. sajandi šoti protestantliku vaimuliku Alexander Hislopi raamatut “Kaks Paabelit” (The Two Babylons) peetakse üldtunnustatud teoseks kaasaegses religioonis säilinud paganlike kommete teemal.

Lihavõtete kohta kirjutas ta järgmist: “Mida tähendab termin “lihavõtted” [inglise keeles – Easter]? Selle otsaette on kirjutatud tema kaldea päritolu. Lihavõtted pole midagi muud kui Astarte, üks Beltise tiitlitest, kelle nime hääldus Niinive elanike seas kõlas ilmselt identselt sellega, mida kasutatakse nüüd sellel maal [Inglismaal]. See nimi, mille avastas [arheoloog Sir Austen Henry] Layard assüüria monumentidelt, on Ishtar” (1959, lk 103).

Niisiis ei pärine lihavõtete ingliskeelne nimi Piiblist. Selle juured ulatuvad tagasi kauge eelkristliku Mesopotaamia jumalanna Ishtarini, keda tuntakse Piiblis nime all Astarte ehk Ashtoreth.

Muistsed ülestõusmispidustused

Mida jumalanna Ishtari austamine endast kujutas? “Ishtari templites oli palju preestrinnasid ehk pühasid prostituute, kes etendasid sümboolselt loodustsükli viljakusriitusi. Ishtari on samastatud foiniikia Astarte, semiidi Ashtorethi ja sumeri Inannaga. Tugevad sarnasused on ka Ishtari ja egiptuse Isise, kreeka Aphrodite ning rooma Veenuse vahel.”

“Ishtariga oli seotud noor jumal Tammus [teda on mainitud Hesekieli 8:14], keda peeti ühtaegu nii jumalikuks kui ka surelikuks ... Babüloonia mütoloogias suri Tammus igal aastal ja sündis aasta aastalt uuesti, kujutades aastaaegade ja viljasaakide tsüklit. See paganlik uskumus seostati hiljem Kaananis paganlike jumalike Baali ja Anatiga” (Nelson's Illustrated Bible Dictionary, 1995, lk. 509, “Gods, Pagan”).

Võrdleva usundiloo ekspert Alan Watts kirjutas: “Oleks tüütu detailselt kirjeldada kõike, mis on meieni jõudnud Tammuse ... ja paljude teiste ... erinevate riituste kohta ... Kuid nende universaalne teema – surma ja ülestõusmise draama – teeb neist kristlike lihavõtete eelkäijad ja nii ühtlasi esimese “ülestõusmispühade teenistuse”. Kui me jätkame lihavõtete kristliku tähistamise kirjeldamist, siis me näeme kui paljud selle kombed ja tseremooniad meenutavad neid varasemaid rituaale” (Easter: Its Story and Meaning, 1950, lk 58).

Ta jätkab kirjeldustega, kuidas sellised tavad nagu neljakümnepäevane paast, jumalakuju püstitamine templisse, leinahümnide laulmine ja küünalde süütamine öise teenistuse ajal enne ülestõusmispüha hommikut pärinevad muistsest ebajumalateenistusest (lk 59–62).

Teine autor, Sir James Frazer (1854–1941), kes löödi rüütliks oma teenete eest vanade usundite tõlgendamisel, kirjeldab muistse ebajumalateenistuse kulminatsiooni selliselt: “Kummardajate lein muutus rõõmuks ... Haud avati: jumal oli surnuist üles tõusnud; ja kui preester puudutas nutvate leinajate huuli võidega, sosistas ta nende kõrvadesse rõõmsaid sõnumeid pääsemisest.”

“Jüngrid tervitasid Jumala ülestõusmist kui tõotust, et ka nemad tõusevad võidukana hauast. Koidikul ... tähistati jumalikku ülestõusmist metsikute rõõmuhüüetega. Roomas ja tõenäoliselt ka mujal omandasid need pidustused karnevali kuju” (The Golden Bough, 1993, lk 350).

Uus püha iidse ebajumalateenistuse juurtega

Eri vormides levis selle jumala austamine teiste seas Tammuse, Adonise ja Attise nime all Rooma impeeriumi äärealadelt Rooma linna. Seal leidis aset tõeliselt märkimisväärne areng: varase katoliku kiriku juhid ühendasid varasemad “ülestõusnud” jumala ja kevadviljakuse pühadega seotud tavad ja rituaalid ning kandsid need üle surnuist äratatud Jumala Pojale.

Lisaks muistsetele viljakus- ja ülestõusmispidustustele kujundati ka muud riitused ümber uuteks “kristlikeks” pühadeks, kuid nende puhul väljendub see kõige selgemalt. Paljud ajaloolased tunnistavad lihavõtete ingliskeelse nimetuse päritolu ning jäneste ja kaunistatud munade seoseid muistsete viljakussümbolitega (võite seda ise kontrollida peaaegu igast entsüklopeediast).

Frazeri tähelepanek: “Vaadates kui sageli on kirik oskuslikult suutnud külvata uue usu seemned vana paganluse sekka, võime oletada, et surnud ja ülestõusnud Kristuse austamine lihavõttepühade ajal ühildati surnud ja ülestõusnud Adonise sarnaste pidustustega” (lk 345).

Edasi märgib ta, et soov tuua paganad katoliku kirikusse sundimata neid loobuma oma ebajumalateenistuse kommetest, “võis mõjutada kirikuvõime sul

Katoliku kiriku katekismus selgitab alajaotuses “Liturgiline aasta”: “Nikaia kirikukogul aastal 325 nõustusid kõik kirikud, et ülestõusmispüha ... tuleks tähistada esimesele täiskuule järgneval pühapäeval ... pärast kevadist pööripäeva” (1995, lk 332).

Kuni selle ajani olid paljud usklikud jätkanud Jeesuse surma meenutamist piibellikul paasapühal nagu Jeesus ja apostlid olid õpetanud (Lk 22:19–20; 1Ko 11:23–26). Nüüd surus katoliku kirik oma selja taga seisva Rooma impeeriumi toel läbi enda poolt eelistatud ülestõusmispühade tähistamise. Need, kes soovisid jätkuvalt pidada piibellikku paasapüha, pidid tagakiusamise vältimiseks minema põranda alla.

Kas Jeesus Kristus tähistaks lihavõtteid?

Uue Testamendi tunnistus on selge: algkiriku ustavad liikmed pidasid kinni kõigest, mida apostlid neile õpetasid ja mida apostlitele oli omakorda õpetanud Jeesus Kristus. Ajalugu annab samaväärselt selge tunnistuse: alles hilisematel sajanditel viidi sisse algkristlastele üsna võõrad kombed, tavad ja õpetused – nendest kujunes uus “kristlus”, mille äratundmisega oleks neil tõsiseid raskusi.

Oluline on küsida, kas kristlane peaks järgima seda, mida Jeesus õpetas või mida õpetasid hilisemad usuõpetajad?

Alati on kasulik esitada küsimus: mida Jeesus teeks?

Kui Jeesus elaks tänapäeval lihaliku inimesena maa peal, siis kas Ta tähistaks lihavõtteid? Lihtne vastus on ei. Tema ei muutu. Kiri heebrealastele 13:8 ütleb meile, et “Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!” Jeesus ei tähistanud kunagi lihavõtteid, ei seadnud seda püha kunagi sisse ega õpetanud oma jüngreid kunagi seda pidama. Ka apostlid ei õpetanud seda kirikule.

Tänapäeval tähistaks Jeesus piibellikku paasapüha ja hapnemata leibade pühi, mida õpetab Piibel ning mida Ta ise järgis ja õpetas (Jh 13:15–17; 1Ko 5:7–8). Ta isegi rõhutas, et ootab paasapüha tähistamist koos tõeliste jüngritega “oma Isa riigis” pärast teist tulemist (Mt 26:26–29).

Paasapühal ja hapnemata leibade pühadel on Kristuse tõelistele jüngritele sügav tähendus. Need pühad avavad osa Jumala plaanist inimkonna lunastamiseks – meenutades tõsiasja, et Jeesus suri meie eest ning elab meie sees ja meie eest (1Ko 11:26; Ga 2:20; Kl 3:3–4).

Kas sina peaksid lihavõtteid tähistama?

Kui sa tahad olla Jeesus Kristuse tõeline jünger, siis pead sa hoolikalt uurima, kas sinu uskumused on kooskõlas Piibliga. Jumalale ei piisa sellest kui me lihtsalt oletame, et Ta kiidab ebapiibellikud pühad heaks sõltumata sellest, kas neid peetakse õigete motiivide alusel.

Tõsiasi on see, et Jumal ütleb: “ärge õppige paganate teid”, see tähendab – nendelt, kes ei tunne Jumala tõde (Jr 10:2).

Tema Sõna annab meile selged juhised Tema teenimise kohta paganlikust ebajumalateenistusest üle võetud kommetega: “Siis hoia, et sa ei otsi üles nende
jumalaid ega ütle: 'Kuidas need rahvad teenisid oma jumalaid? Mina tahan ka nõnda teha!' Sa ei tohi nõnda teha Issandale, oma Jumalale, sest kõike, mis Issandale on jäledus, mida ta vihkab, on nemad teinud oma jumalatele ... Pidage hoolsasti kõike, mida ma teid käsin! Ära lisa sellele midagi juurde ja ära võta sellest midagi ära!” (5Mo 12:30–13:1).

Jeesus Kristus käsib nüüd kõigil kahetseda inimeste loodud usukommete järgimist: “Jumal on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd käsib ta kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada” (Ap 17:30; võrdle Mt 15:3).

Kas sa austad Kristuse elupäästvaid juhiseid, et Jumal saaks sind õnnistada? Ta ütles: “Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa” (Jh 12:26).

Jumal tahab, et sina ja mina kuuletuksime Tema eluandvale Sõnale. Kui me seda teeme, siis võime teenida Kristust Tema maapealsete saadikutena. Maa peal ei saa kunagi olla suuremat kutsumust kui see. Püsiva õnne ja turvalisuse saavutamiseks pöördu nüüd Jumala poole ning otsi Tema täiuslikku teed.

andama Issanda surma ja ülestõusmise pühad teise aasia päritolu jumala surma ja ülestõusmise pidustustega, mis langesid samale aastaajale ... kirik võis teadlikult kohandada uue püha [lihavõtted] selle paganliku eelkäijaga, et võita hingi Kristusele” (lk 359).

Üllataval kombel ei saavutanud lihavõtete tähistamine lõplikku võitu enne kui aastal 325, kolmsada aastat pärast Jeesus Kristuse surma ja ülestõusmist!