JEESUS, KEDA NII VÄHESED TUNNEVAD

Dan Taylor, The Good News Magazine, March/April 2007

Miks on tänapäeval inimestele nähtav kristlus nii erinev Piibli Jeesus Kristusest? Kas võib olla, et paljud on Tema õpetusi täiesti valesti mõistnud?

Jeesuse surma ja ülestõusmise mälestuspäeva lähenedes peaks kristlase mõtted keskenduma loomulikult Jeesus Kristusele. See on ühtaegu nii kainestav kui ka rõõmus aeg.

Kuid vaatleja, kes võrdleb kaasaegseid uskumusi ja keskmise kristlase käitumist Jeesuse ning Tema jüngritega, võib vägagi hästi jõuda järeldusele, et suur osa nii-nimetatud kristlastest on oma tee kaotanud. Mahatma Gandhi võttis ükskord selle skeptilise nägemuse kokku, öeldes: “Mulle meeldib teie Kristus, kuid mulle ei meeldi teie kristlased. Teie kristlased on teie Kristusest nii erinevad.”

Vaadakem tõele näkku. Paljudel on tänapäeval kristlusest halb arvamus. Nende poliitilisest aktiivsusest poliitilise korrektsuseni, neist, kes väidavad, et Piibel on tõeline Jumala Sõna, kuni nendeni, kes ei usu Piiblist peaaegu midagi, on neid, kes väidavad end Jeesus Kristusesse uskuvat, põhjalikult uuritud ja jälgitud. Kõik uurimistulemused ei ole olnud sugugi meeldivad.

Viimastel aastatel vaimulikkonnaga seostuvad pidevad skandaalid ei ole mitte ainult vapustanud paljusid usklikke, vaid üha ilmalikumaks muutuvas Lääne ühiskonnas on need andnud üha enamatele inimestele ka alust arvata, et kristlus ei ole enam neile oluline. Sõnum “ära tee minu tegude, vaid minu sõnade järgi” on selle kahtleva sugupõlve jaoks aktuaalne, kuid ei kanna endas positiivset sõnumit.

Tegelikkuses ei piirdu kaasaja kristluse avalike suhete probleemid ainult vaimulikega. Enamus neist, kes nimetavad end kristlasteks, ei näi lihtsalt elavat kooskõlas Jeesus Kristuse antud eeskujuga. Kuidas on see võimalik?

Kelle väitis Jeesus enda olevat?

Kes Jeesus Kristus üldse oli? Muistse valeõpetuse gnostitsismi hiljutine esilekerkimine popkultuuris, raamatutes ja filmides nagu “Gnostilised evangeeliumid: Naq Hammadi käsikirjad”, Dan Browni bestseller “Da Vinci kood” ja nii-nimetatud Juuda evangeelium, muudab teema valdavalt Piiblit osa võhikliku avalikkuse jaoks veelgi segasemaks.

Need kirjutised ei paku siiski midagi uut. Juba apostel Johannes võitles varaste gnostiliste mõjudega. Ta kirjutas: “Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast” (1Jh 4:2).

Esimese sajandi lõpuaastatel seisis apostel Johannes vastamisi ebareaalse gnostilise uskumusega, et Jeesusel ei olnud füüsilist keha, vaid Ta ilmnes ainult illusioonina – sel juhul ei saanud Ta ka füüsiliselt sündida, Teda ei löödud risti ja Ta ei tõusnud surnuist üles. Johannese nõuanne gnostitsismi ja teiste valeõpetustega toimetulekuks oli neist ja nende pooldajatest mitte välja teha (2Jh 7–10).

Gnostitsismi filosoofiline udu on siiski vaid üks osa probleemist, milleks on meie arusaamise puudumine Jeesus Kristusest ja kristlusest.

Kristluse, tõelise kristluse, mõistmiseks tuleb esmalt mõista selle alust: Jeesus Kristust. Paljudele – ka neile, kes peavad ennast kristlasteks – oli Jeesus lihtsalt hea mees või tähtis judaistlik õpetaja. Samas näevad teised Teda revolutsionääri, nonkonformisti või isegi petisena. Ometi oli Jeesuse enda ja Tema järgijate väide vaid üheti mõistetav. Ta oli Immaanuel – “Jumal on meiega” (Mt 1:23), Kristus, Messias, elava Jumala Poeg (Mt 16:15–17).

Jeesus tõestas oma väite, viies täide enam kui 130 ettekuulutust Vanast Testamendist, tervendades haigeid, äratades ellu surnuid ja andestades patte. Ta ei väitnud, et Ta on järjekordne õpetaja või lihtsalt hea inimene. Jeesus ütles, et Ta on Jumal.

Need, kes otsisid Tema surma ja lõpuks selle saavutasid, mõistsid Tema väiteid selgelt. Me loeme: “Juudid vastasid talle: 'Me ei taha sind kividega surnuks visata mõne heateo pärast, vaid pühaduseteotuse pärast, sest sina, kes sa oled inimene, teed ennast Jumalaks'” (Jh 10:33).

C.S. Lewis kirjutas: “See mees oli ja on Jumala Poeg; vastasel juhul aga hullumeelne või midagi hullemat. Te võite Ta vaigistada kui hullu, te võite Tema peale sülitada ja tappa Ta kui deemoni; või siis langeda Tema jalge ette ja nimetada Teda Issandaks ning Jumalaks. Kuid ärgem tulge lagedale üleoleva rumalusega selle kohta, kuidas Ta oli suur inimene ja õpetaja. Seda võimalust ei jätnud Ta meile avatuks. Tal polnud see kavas” (Mere Christianity, 1980, lk 52).

Kui sa ei ole kristlane, siis väärib toodud väide vähemalt uurimist, kas see vastab tõele või mitte. (Jeesuse tegeliku olemuse paremaks mõistmiseks laadi alla või telli meie ingliskeelne brošüür Jesus Christ: The Real Story.) Kui sa väidad enda olevat kristlase, siis pead sa Jeesuse järgijana mõistma enamat kui seda, kelle Ta väitis enda olevat. Sa pead mõistma, mida Ta tegi ja mida Ta käskis oma järgijatel teha.

Kristuse võimas eeskuju

Kas on erinevusi Piibli lehekülgedel näidatud Jeesus Kristuse ja nende vahel, keda maailm tunneb tänapäeval kristlaste nime all? Selles osas, kes Ta oli, mida Ta ütles ja tegi? Paljud kristlikud apologeedid väidaksid, et kristlase kõik puudused tulenevad sellest, et ta on “päästetud”, kuid pole veel täiuslik. Teised osutaksid, et enamuse kristlaste probleemiks on see, et nad tulevad [usu juurde] sellistena “nagu nad on” ja jäävadki taolisteks. Tõepoolest, midagi näib puudu olevat. Kristuse ja kristlaste vahel on märkimisväärne erinevus nagu märkis juba Gandhi.

Viimase paasapüha ajal, mille Jeesus veetis koos oma jüngritega, andis Ta neile võimsa eeskuju. Jeesus kummardus alandlikult pesema oma jüngrite jalgu (Jh 13:1–10). Esitledes paasapüha veini ja hapnemata leiba oma valatud vere ja murtud keha sümbolina (Mt 26:1–30), raputas Jeesus oma jüngrid üles nende tavapärasest mugavusest, ühiskonnaga kohanemisest ja ühiskonna tavadest.

Need tavad olid vaid veidi aega varem põhjustanud paljudes jahmatust kui Jeesus õpetas, et meil on paasapüha teenistusel vajalik osa saada Tema vere ja ihu sümbolitest (Jh 6:47–66). Lihtsalt öeldes toimus Jeesuse jüngrite pöördumine. Neile näidati, et inimeste loodud õpetused ja traditsioonid, mille keskel nad olid üles kasvanud, olid ekslikud ja vajasid asendamist sellega, mida Jeesus õpetas.

Paljud väidavad, et tunnevad Jeesus Kristust kui Issandat ja Lunastajat. Kuid sel hetkel kui Piiblis ilmutatud Jeesus muutub tülikaks, kutsudes neid oma elu muutma, kolib nende usuelu kõrvalisse mugavasse nurgakesse. See pole kristlus, see on usk kui hobi.

See, mida Jeesus Kristus nõuab oma järgijatelt, eeldab nende mõtlemise ja tegutsemise täielikku muutust. Me loeme kirjast roomlastele 12:2: “Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.”

Muutumine, millest apostel Paulus räägib, eeldab muutust, tõelist muutust. Kui me ei tohi muganduda meid ümbritseva ühiskonnaga, kui me peame muutma oma eluviisi, siis millega me peaksime muganduma?

Mida Jeesus tegi?

Tänapäeval ülistavad paljud hüüdlauset “Mida Jeesus teeks?” Inglise keeleruumis levitatakse seda tavapäraselt värvilistel kummist randmepaeladel, t-särkidel ja kleebistel. Väga paljud ei tea vastust sellele küsimusele, sest neil pole aimu, mida Ta tegi. Nad on tuttavad lugudega Kristusest, kuid mitte eeskujuga, mille Ta elustiili osas kristlastele järgimiseks andis.

Mõtle üks hetk. Kui sa peaksid liituma mõne rühma või organisatsiooniga, siis tahad sa esmajärjekorras teada, mida sinult oodatakse. Millised on reeglid? Kristlase jaoks, kelle eesmärk on olla Jeesus Kristusega Jumala Kuningriigis, on reeglid lihtsad ja püsivad. Kui noor mees küsis Temalt, mida peaks ta tegema igavese elu pälvimiseks, käskis Jeesus tal “pidada käske” (Mt 19:17).

Jeesus teravdas fookust ja karmistas Jumala seaduse nõudeid, tõstes lati oma järgijate jaoks veelgi kõrgemale. Tema ei kutsunud nii tavapärase vaba, korra nädalas, hea enesetunde kristluse juurde. Pigem ootab Jeesus Kristus meilt kuulekust samadele käskudele, millele Ta ise kuuletus.

Tema lähedane sõber, apostel Johannes, kinnitas seda oma esimeses kirjas (1Jh 5:2-3): “Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi, kui me armastame Jumalat ja teeme Tema käskude järgi. See ongi Jumala armastamine, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked.”

Kas me teeme, mida Tema tegi?

Olgu see siis mitte omada teisi jumalaid ühe tõelise Jumala kõrval, mitte kummardada pilte ja kujusid, mitte võtta Jumala nime asjata suhu, pidada hingamispäeva pühaks või ükskõik milline teine ülejäänud kuuest käsust, esitab Jeesus Kristus neile, kes kutsuvad Teda Issandaks, väljakutse olla Tema moodi, kuuletuda Jumala käskudele nii sõnas kui ka vaimus, et Jumala seadus kirjutataks tõeliselt nende südametesse.

Jeesus kutsub meid vabanema mugandumisest selle ühiskonna ja tema väärtustega. Ta teeb seda, esitades juba oma kaasaegsetele väljakutse teha vahet Jumala käskudel ja tolle ajastu juudi ühiskonna usujuhtide väljamõeldud traditsioonidel (Mt 15:1–9).

Jeesus Kristus näitas oma jüngritele täiuslikku eeskuju, kuidas õigesti Jumalat austada. Kui hästi oled sina selle eeskujuga tuttav?

Jeesus teenis Jumalat hingamispäevadel (Mk 1:21; Lk 4:16) ja väitis ennast olevat hingamispäeva, mitte pühapäeva isand (Mk 2:28). Ta pidas Piiblis mainitud pühi (Lk 2:41–42; Jh 7:1–39). Ta isegi asutas oma kiriku ühel neist päevadest, nelipühal (Ap 2:1–4).

Pärast Jeesuse viimast paasapüha, surma ja ülestõusmist jätkasid apostlid teenimist hingamispäeval ja Piibli pühadel (Ap 17:2; 18:21; 20:6; 1Ko 5:6–8; 16:8).

Võib-olla sa arvad, et tunned Piibli Jeesust, kuid kui sa tahad rohkem teada saada, siis telli või laadi alla meie tasuta ingliskeelsed brošüürid Holidays or Holy Days: Does It Matter Which Days We Keep? ja God's Holy Day Plan: The Promise of Hope for All Mankind.

Nii kummaline kui see ka pole, siis Jeesus ei tunneks tõenäoliselt ära paljusid asju selle religiooni juures, mis kannab Tema nime – alustades jumalateenistuse päevast ja lõpetades kirikupühadega.

Tema ei pühitsenud neid kunagi. Küsimus on selles, miks siis peaksid sina neid pühitsema? Kui su vastus on “sest see on minu kiriku traditsioon”, siis Jeesus soovib, et sa hindaksid selle seisukoha ümber (Mk 7:7).

Me näeme, et kahjuks on puuduvaks komponendiks enamuse kristlaste elus Jeesus Kristus. Nad ei tea, kes Ta tegelikult oli ega võta tõsiselt, et Ta on Jumal ja valitseb meie elude üle. Meie Jumala ja isandana kutsub Ta meid sellest ühiskonnast ja selle tavadest eemalduma – isegi nendest religioossetest traditsioonidest, mida me peame enda jaoks lähedasteks ja kalliks, kui need on ekslikud. Nagu Ta ütles: “Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad” (Mt 7:14).

Oluline puuduv koostisosa

Kui me vaatame kristlust, mida nii paljud põlgavad, siis mis sealt puudu on? Kõige eelneva põhjal, mida me oleme näinud, on puuduv koostisosa Jeesus Kristuse  eeskuju.

Kristlastel on vaja, et Jeesus Kristus elaks nende sees (Gl 2:20; He 8:10–11). Meil on vaja Tema meelt, et tegutseda kristlastena ja imiteerida eeskuju, mille Ta meile andis (Fi 2:5; 1Jh 2:6). Jeesuse antud eeskuju näitab lihtsalt, et kuigi me võime nimetada end kristlasteks, siis kuuletumata Jumala käskudele nende laiemas, vaimses tähenduses ja järgimata Piibli Kristuse näidatud rada, petame me iseennast.

Mõistes salvavalt hukka need, kes ei pea Jumala käske, ütles Jeesus oma kuulsa mäejutluse kuulajatele: “Mitte igaüks, kes mulle ütleb: 'Issand, Issand!', ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: 'Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?' Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!” (Mt 7:21–23).

Kui need, kes peavad ennast kristlasteks, mõtisklevad sel aastaajal meie Lunastaja surma ja ülestõusmise üle, ärgem meie unustage, kes Jeesus tegelikult oli ja millist eeskuju Ta meile andis. Jeesuse elu ja juhised annavad teada, mida Ta ootab nendelt, keda kutsutakse Tema nime järgi:

“Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud. Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis. Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!” (Mt 5:18–20).

Võib-olla kui meie kristlastena järgiksime Jeesus Kristuse eeskuju, kui ka meie näitaksime üles siirast kuulekust Jumala käskudele, siis teised, kes meid jälgivad, paneksid erinevust tähele. Võib-olla ühel päeval, teisel ajal ja teises kohas, ütleks isegi Mahatma Gandhi: “Mulle meeldib teie Kristus ja teie kristlased. Teie kristlased on väga teie Kristuse moodi.”