HEA VALITSUS: PARIM OOTAB VEEL EES

Jerold Aust, The Good News Magazine, September-October 2006

Suure osa ajaloost moodustab läbikukkunud valitsuste kronoloogia. Kuigi aeg-ajalt on valitsused näidanud üles suurt võimekust inimeste elu parandamiseks, igatseb inimkond ikka hea valitsuse järele – ja see on tulekul!

Aastal 1630 haaras Massachusettsi Lahe Kompanii kuberner John Winthrop Uus-Inglismaa ranniku lähistel laeva “Arbella” pardal sule ja pani kirja oma mõtted Uus-Inglismaast ning Uue Maailma asustamise põnevatest ja kainestavatest väljavaadetest. Tema poolt kirjutatu on tähtsuselt võrdväärne Inglismaalt väljarännanute poolt laeva “Mayflower” pardal kirjapanduga novembrist 1620.

Varasem rändurite kirjutis oli kantud üksmeelest ja keskendus sellele, mida nad koos ette võtavad. Igaüks, kes dokumendile alla kirjutas, tõotas “ühineda kodanike poliitilise koguga ... ja anda õiglaseid ning võrdseid seadusi ... koloonia üldiseks heaoluks.” Seda peetakse Ameerika demokraatia esimeseks kohapeal sündinud dokumendiks. Kui “Mayfloweri” dokument määratles, millised saavad olema nende valitsuse alused, siis Winthrop pani kirja, miks tema meelest selline valitsemisvorm on teostatav. Pealkiri, mille ta paberi päisesse kirjutas, oli “Kristliku heategevuse mudel”.

Tema nägemuse tuum sisaldub järgmistes sõnades: “Niisiis seisab põhjus Jumala ja meie vahel: me astume Temaga lepingusse, et seda tööd teha. Me oleme võtnud välja oma volituse; Issand on lasknud meil kirjutada oma seaduseartiklid ... Kui Issand soovib meid kuulda võtta ja toob meid rahus paika, kuhu me ihkame, siis on Ta selle lepingu kinnitanud ja pitseerinud meie volituse ning ootab meilt selles sisalduvate artiklite ranget täitmist.”

“Kui me aga peaksime nende artiklite täitmise hülgama ... siis tuleb Issand kindlasti oma vihas meie vastu ... Me peame olema selles töös kokku seotud kui üks mees ... pidades meeles, et me oleksime kui linn mäe otsas ...” (tsiteerinud Peter Marshall ja David Manuel teoses The Light and the Glory, 1977, lk. 161-162).

Winthropi viide “linnale mäe otsas” pärineb Piiblist. Ta uskus, et puritaanid jäävad püsima, jõuavad õitsengule ja annavad teistele õiget eeskuju, elades Kristuse selle juhise kohaselt: “Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda varjule linn, mis asetseb mäe otsas” (Mt 5:14).

See nägemus andis talle lootust ja eesmärgi juhtida varaseid puritaane nende püüdlustes Uue Maailma asustamisel, kuuletudes seejuures Kristuse teisele suurele käsule: “Armasta oma ligimest nagu iseennast” (Mt 22:39).

Uus katse valitsemise alal

Varaseimad Ameerika valitsusdokumendid panid paika reeglid ja üldise tonaalsuse võimsaima vabariigi jaoks, mida maailm on eales näinud.

Alexis de Tocqueville, prantsuse politoloog, ajaloolane ja kirjanik, kes reisis 19. sajandi alguses läbi Ameerika ja jälgis sealseid inimesi, tegi mitmeid teraseid tähelepanekuid Ameerika varase valitsemismudeli kohta – valitsuse kohta, mis rajanes moraalsel rahuolul.

Tunnustatud briti ajaloolane Paul Johnson on de Tocqueville'i reisi kohta Ameerika Ühendriikidesse kirjutanud: “Tulles riigist, kus võimu kuritarvitamine vaimulikkonna poolt oli muutnud kirikuvastasuse üleüldiseks, oli ta hämmastunud, leides eest maa, kus see oli peaaegu tundmatu. Ta nägi esmakordselt kristlust mitte totalitaarse ühiskonnakorraldusena, vaid piirideta ühiskonnana, konkurentsil rajaneva ühiskonnana, mis oli tihedalt seotud vabaduse ja ilmaliku maailma turumajandusliku süsteemiga” (A History of the American People, 1997, lk. 390).

De Tocqueville märkis ka ühes avaldamata jäänud kirjutises, et kuigi vabariiklik valitsus rajanes ise religioonil, peitus suur moraalne jõud asjaolus, et valitsust oli vähe: “Üks valitsuse puudumise (kui rahvas on nii õnnelik, et saab ilma hakkama, mida esineb aga harva) parimaid tagajärgi on sellest tulenev isikliku võimekuse areng.”

“Iga inimene õpib ise mõtlema ja tegutsema, lootmata välispidise jõu abile, mis sõltumata sellest kui toimekaks teda peetakse, ei suuda iialgi vastata kõigile ühiskonna nõuetele. Inimene, olles seega harjunud otsima heaolu ainult isiklike jõupingutuste läbi, kasvatab ennast nii enda kui ka teiste arvamuse alusel; samal ajal muutub tema hing avaramaks ja tugevamaks” (tsiteerinud Johnson, lk. 390).

Ka parima inimeste valitsuse ja kavatsuste puhul ei kao kuhugi üksikisikud, kes ei soovi või ei suuda iseennast valitseda. Niisiis, sõltumata sellest kui edukalt suudavad paljud inimesed ennast valitseda, peab hästi toimiva struktuuri tagamiseks eksisteerima valitsus, mis sunnib rahvast tsiviliseeritult käituma ja väldib anarhia tekkimist.

Ameerika uus valitsusvorm oli kiiduväärt, sest andis kodanikele õiguse iseennast valitseda. Euroopa valitsused ei tegutsenud sel ajal demokraatlikult. Tegu oli peamiselt monarhiatega, kus kuningad või kuningannad valitsesid oma tahte kohaselt, tehes vahel valitsetavatele kahju.

“Euroopa riigimehed, kes olid vilunud kuninglike õukondade poliitikas, pilgutasid üksteisele tähendusrikkalt silma ja ennustasid, et kummaline katse Ameerikas kestab kõige kauem mõne aasta – et tugev president keeldub allumast valijate soovidele ja kuulutab ennast eluaegseks kuningaks, või et nõrk president tagandatakse revolutsiooniga ametist enne kui ta neli ametiaastat täis saavad. Nad eksisid” (David Whitney ja Robin Whitney, The American Presidents, eessõna, 1993).

Uue Maailma varased asunikud nägid omavalitsuse kavandamisel ja arendamisel kaugele ette, suutes vältida monarhide türanniat. Ometi jäi midagi puudu. Ameerika ajalugu annab tunnistust probleemidest, mis kujunesid Ameerika demokraatia tingimustes ja mille lahendamiseks on vajalik see hea valitsuse puuduv dimensioon.

Kõik valitsused läbi ajaloo on kannatanud juba mainitud puuduva dimensiooni tõttu, kaasa arvatud kõige varasemad demokraatiad muistses Kreekas ja Roomas.

G.C. Bolton Londoni Ülikoolist kirjutas eessõna teosele “Monarhid, valitsejad, dünastiad ja maailma kuningriigid” (Monarchs, Rulers, Dynasties, and Kingdoms of the World, R.F. Tapsell, 1983). Ta võtab valitsuste ajaloo kokku järgmiselt:

“[Raamatu] lõpu poole võib lugeja hakata üha paremini mõistma inimeste soovide tühisust. Dünastia haarab võimu; perekond püsib võimul kaks, kolm või neli sajandit; lõpuks nad surevad ilma järeltulijateta, lähevad eksiili, alistatakse, langevad reetmise ohvriks või on sunnitud ajaloo vääramatu dialektika tulemusel andma teed uuele valitsevale klassile. Nende asemel valitseb keegi teine. See on vana, kuid tervistav meenutus neile, kes püüdlevad kestva poliitilise võimu poole” (lk 7).

Lihtsama kokkuvõtte inimeste valitsustest tegi lord Acton oma kuulsas aksioomis, mis sisaldus kirjas piiskop Mandell Creightonile 5. aprillist 1887: “Igasugusel võimul on kalduvus korrumpeeruda ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt.”

See joon osutus tõeseks ka muistsete kreeklaste ja roomlaste juures, kelle katsed luua ideaalne valitsus langes samade nõrkuste ohvriks, mida me näeme tänapäeval.

Kreeklaste katsed luua ideaalset valitsust

Kreeka kohta kirjutas silmapaistev ajaloolane R.F. Tapsell: “Iidse Kreeka kangelaste ajastul eksisteerisid legendi kohaselt erinevad väikesi maa-alasid ja linnu hõlmavad kuningriigid, kuid 7. sajandiks e.m.a, kust alates hakkavad ilmuma esimesed kindlad ajaloolised faktid, olid peaaegu kõik Kreeka linnad vabariigid, kuigi tegelikult juhitisid neid sageli poolmonarhistlikud türannid” (Monarchs, Rulers, Dynasties, and Kingdoms of the World, lk 59).

“Periklese aitas aastal 461 e.m.a võimule Ateena kodanikkonna linnastunud osa. Perikles viis loogilise lõpplahenduseni kaks põhimõtet, mis olid juba Ateena põhiseaduses kehtestatud: võimukandjate valimine liisuheitmise teel ja rahvakoosoleku ülemvõim.”

“Ta viis kolmanda põhimõttena sisse (riigikassast) tehtavad maksed avalike teenuste jaoks. Nii andis Periklese demokraatia keskmisele kodanikule palju suurema rolli valitsemises kui tal iial enne või pärast seda oli” (Encyclopedia Americana, artikkel “Greek City-State Civilization; Athenian Empire”, 13. kd, lk 395).

“Periklese demokraatia esindab niisiis poliitilise võimu kõige laiemat võimalikku jaotust kodanikkonna hulgas, mis moodustas ise eesõigustega vähemuse (arvult umbes 43 000). Sinna ei kuulunud naised (umbes 43 000), riigis elavad mittekodanikud (umbes 28 500) ja orjad (umbes 110 000), mainimata Ateena elanikkonda, kes elas väljaspool Atikat.”

“Tegelikkuses kujundasid poliitikat “rahvajuhid”, kes kehtestasid oma moraalse ülemvõimu ja saavutasid rahvakoosolekul peetavatel aruteludel häälteenamuse. Ateena ajaloolane Thukydides ütleb, et Periklese võimu all sai nime poolest demokraatiast tegelikult ühe mehe valitsus'” (ibid).

Kreekas nagu ka kõigi teiste inimeste valitsuste puhul tõi puuduv dimensioon kaasa selle valitsuse kokkuvarisemise.

Rooma katsed vabariikidega

Rooma kohta kirjutas Tapsell kokkuvõtvalt: “Traditsiooni kohaselt rajati Rooma linn 8. sajandil e.m.a ja seda valitsesid kuni vabariigi loomiseni aastal 509 e.m.a kuningad. Ta kasvas väikesest linnriigist 3. sajandiks e.m.a suurema osa Itaalia valitsejaks ja kontrollis 1. sajandiks e.m.a kogu Vahemere piirkonda.”

“Hiljem samal sajandil sai Augustusest tegelikult, kuigi mitte tiitli poolest, riigi monarhistlik valitseja. Sellega rajati impeerium, mis püsis rohkem või vähem terviklikuna, kuni ta lagunes 4. sajandi lõpul m.a.j ida- ja lääneriigiks” (Tapsell, lk 115).

“Rooma institutsioone kujundas esmalt kuningavõim ja seejärel vabariigi ajal aristokraatia, mis juhtis Itaalia ja Vahemere vallutamist Rooma poolt. Selle vabariikliku perioodi hilisemas faasis viis kildkondade võimuvõitlus vältimatult ühe mehe võimuni, valitsuskorrani, mille muutis võimalikuks Julius Caesar ja kujundas vastuvõetavaks tema järglane Augustus.”

“Augustuse järglased Claudiuste dünastiast rakendasid ellu temalt päritud absoluutset võimu, kuigi nende käes muutus see võim despootlikuks” (Encyclopedia Americana, artikkel “Ancient Rome”, 2004, 23. kd, lk 700).

Rooma vabariikliku perioodi lõpu lähenedes lõppesid kildkondade võitlused sageli kodusõjaga, kus reformide toetajate juhid mõrvati. Viimaste üheks esindajaks oli Tiberius Gracchus, tribüün, kes võttis ette agraarküsimuse lahendamise. Võimsad poliitilised liidrid, kes kartsid omandi kaotust, olid talle vastu ja ta mõrvati aastal 133 e.m.a rahutuste käigus.

Tiberiuse vend Gaius Gracchus, kes valiti kahel aastal tribüüniks, küttis üles tuliseid emotsioone kui ta algatas hulga seadusandlike samme kuritarvituste ja poliitiliste vastuteenete ohjeldamiseks. Aastal 121 e.m.a kuulutati ta rahvavaenlaseks ja mõrvati (ibid, lk 713).

Kreeka ja Rooma olid valdavalt vabariigid, kus valitud rahvaesindajad valitsesid vastavuses seadustega. Aeg-ajalt toimisidki Kreeka ja Rooma demokraatlikult, kuigi nende demokraatia vorm ei olnud selline, millega me tänapäeval tuttavad oleme. Lõpuks kihutas kõiki Kreeka ja Rooma valitsusi siiski tagant inimeste isekus ja võimuiha. Mõned olid oma võimuihas varjamatud, teised üritasid ennast näidata rahva heategijatena.

Hilisemas Rooma ajaloos arvasid keisrid, et neil on jumalik võim oma alamate üle. Alates Augustusest (27 e.m.a) kuni Constantinus Suureni (324–327 m.a.j) kummardati keisreid kui jumalusi.

Kaasaegsed katsed valitsusvormidega

Edasise ajaloo käigus kuningad asendati, vahel veriste revolutsioonidega nagu Prantsusmaal, kus kuningas Louis XVI Pariisis 1793. aastal pea maha raiuti, ja Venemaal, kus revolutsionäärid kukutasid autokraatse tsaari Nikolai II režiimi. Tema ja ta perekond mõrvati 1918 bolševike hukkamissalga poolt maja keldris, kus neid vangis hoiti.

20. sajandil kerkisid esile kommunism ja sotsialism, tõotades lahendada varasemate valitsemisvormide ajal eksisteerinud suure ebavõrdsuse.

Polegi ehk üllatav, et kõigi aegade ühed suurimad pogrommid leidsid aset siis kui kommunistlikud valitsused tapsid miljonite kaupa oma inimesi nagu see toimus Venemaal Jossif Stalini ajal, Hiinas Mao Zedongi ajal ja Kambodžas Pol Pothi võimu all. Sellised türannide poolt oma rahva kallal toime pandud tapatalgud näitavad inimvalitsuse kõige hullemaid äärmusi.

Kui võrrelda valitsusvorme läbi ajaloo, siis saab selgeks, et neil kõigil oli oma koht päikese all, kuigi mõned on juba unustusse vajumas.

Isegi siis kui me jätame välja sellised verised ideoloogiad nagu fašistlik imperialism, kõnelevad inimeste valitsuse kahjulikud tagajärjed iseenda eest. Liigagi sageli on nad endast maha jätnud süütute surmad ja lakkamatud vereojad. Sõltumata sellest, millise valitsusega oli tegu, oli inimelu alati ohustatud. Oht oli alati olemas.

Ometi eksisteeris üks inimeste valitsus, mis oma varaseimal arenguastmel oli osaliselt eeskujuks sellest, kuidas hea valitsus võib tegelikult oma kodanikke teenida: muistne Iisrael kuningas Saalomoni võimu all.

Hea valitsuse mudel

Saalomoni valitsus algas kui kõige rahulikum ja õitsvam ajastu kõigi eelnevate ja tulevaste Iisraeli kuningate võimuperioodide seas. “Kuningas Saalomon sai suurimaks kõigist kuningaist maa peal rikkuse ja tarkuse poolest. Ja kõik maailm püüdis näha saada Saalomoni palet, et kuulda tema tarkust, mille Jumal oli pannud tema südamesse. Ja nad tõid igaüks oma anni: hõbe- ja kuldriistu, riideid, relvi, palsameid, hobuseid ja hobueesleid; nõnda aastast aastasse ... Kuningas hoolitses, et Jeruusalemmas oli hõbedat nagu kive, ja seedripuid nõnda palju nagu metsviigipuid madalmaal” (1Ku 10:23-27).

Saalomon alustas oma valitsemisaega alandlikult, järgides ainult Jumala ja oma rahva huve. Pöörake tähelepanu tema hoiakule, mis väljendub Saalomoni palves Jumala poole tema valitsuse algusajal:

“Ja nüüd, Issand, mu Jumal, sa oled tõstnud oma sulase kuningaks mu isa Taaveti asemele; aga mina olen nagu pisike poiss – ei mõista minna ega tulla. Ja su sulane on su rahva keskel, kelle sa oled ära valinud – suur rahvas, keda ei saa ära lugeda ega arvutada rohkuse pärast. Anna seepärast oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta võiks su rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel; sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?" (1Ku 3:7-9, rõhuasetused siin ja edaspidi lisatud).

Milline oli Jumala vastus? “Et Saalomon just seda palus, siis oli see kõne Issanda silmis hea. Ja Jumal ütles temale: 'Sellepärast et sa palusid seda ega palunud enesele pikka iga, rikkust ja oma vaenlaste hinge, vaid palusid mõistust, et kuulata, mis õige on, siis ma teen, vaata, nagu sa ütled: näe, ma annan sulle targa ja mõistliku südame, nõnda et sinu sarnast ei ole olnud enne sind ega tõuse sinu sarnast ka mitte pärast sind. Aga ka seda, mida sa ei ole palunud, ma annan sulle, niihästi rikkust kui au, nõnda et kogu su eluajal ei ole ükski kuningas sinu sarnane'” (salmid 10-13).

Jumalik alandlikkus võimaldas Saalomonil õpetust vastu võtta. Seetõttu õnnistas Jumal Saalomoni tema hoiaku ja tegude eest.

Kahjuks langes Saalomon aja möödudes võõramaiste naiste võlude, materiaalse rikkuse ahvatluste ja inimeste heakskiidu taotlemise ohvriks. “Aga kuningas Saalomon armastas vaarao tütre kõrval paljusid võõramaa naisi ... Temal oli seitsesada vürstisoost naist ja kolmsada liignaist; ta naised aga pöörasid tema südame. See sündis Saalomoni vanas eas, et ta naised pöörasid tema südame teiste jumalate poole ...” (1Ku 11:1-4).

“Aga Issand vihastas Saalomoni peale, et ta oma südame oli ära pööranud Issandast, Iisraeli Jumalast, kes oli ennast temale kaks korda ilmutanud ja oli temale andnud käsu selle asja pärast ... Ja Issand ütles Saalomonile: 'Sellepärast et sinuga on nõnda sündinud ja et sa ei ole pidanud minu lepingut ja minu seadusi, mis ma sulle andsin, kisun ma tõesti kuningriigi sinult ja annan sinu sulastele'” (1Ku 11:9-11).

Siiski võib tema valitsuse algusaega, mil ta tundis pigem muret rahva kui iseenda pärast, pidada parima valitsuse eelkäijaks. Kõige parem valitsus saab olema Jumala valitsus, mida juhib pärast oma teist tulemist Jeesus Kristus. Tema valitsuses leiame me selle dimensiooni, mis on puudunud kõigis inimeste valitsuses.

Jeesus Kristus ja uuelaadne valitsus

Seda ideaalset tulevast valitsus tõotati inimkonnale Jeesus Kristuse näol juba enne aegade algust. Jeesuse tulekut lubati inimkonnale veel enne kui esimesed inimesed üldse loodi (2Ti 1:9). Tema, tulevase kuningate kuninga ja isandate isanda kaudu ulatub see ideaalne valitsus üle kogu maa.

Jeesus õpetas jumaliku valitsuse peamisi aluseid oma apostlitele, kuigi algul nad ei mõistnud neid. Ühel hetkel hakkasid nad vaidlema, kes nende seast võiksid tõusta kõrgeimatele kohtadele Kristuse kõrval. Jeesus vastas nende ekslikele arvamustele valitsejastaatuse kohta:

“Aga Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles: 'Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!" (Mt 20:25-28).

Jeesus ütles, et võti õige valitsuse juurde on teiste, mitte iseenda teenimine. See ongi oma olemuselt tõeline armastus nagu Piibel seda määratleb – hoolida rohkem teistest kui iseendast. Kahjuks on see vastupidine meie tavapärasele mõtlemisele ja tegutsemisele. Me oleme oma olemuselt juba sünnist alates määratud mõtlema pigem iseendale kui teistele. Kui me tahame olla tõeliselt Kristuse sarnased, peame me sellest võitu saama.

Apostel Paulus käsitles valitsuse, eelkõige enesevalitsuse tähtsust. Ta ütles: “Kui me aga iseenda üle õigesti otsustame, siis ei mõisteta meid hukka; kui meie eneste üle mõistame kohut, siis Issand kasvatab meid, et meid koos maailmaga hukka ei mõistetaks” (1Ko 11:31-32).

On iseenesest selge, et see, kes valitseb iseennast, valitseb hästi. Johann Wolfgang von Goethe, üks 19. sajandi tähtsamaid mõtlejaid, ütles: “Parim kõigist valitsustest on see, mis õpetab meid iseennast valitsema.” Mahatma Gandhi, India vägivallatu vastupanu suur juht, märkis: “Hea valitsus ei suuda asendada enesevalitsust.”

Parim maailmavalitsus ootab veel ees

Inimkond ei ole seda valitsusvormi kunagi katsetanud. Ometi on seda valitsust, mida juhib too, kes andis oma elu inimkonna eest (Jh 3:16-17), tõotatud kõigile rahvastele (Js 11:1-10; Ilm 19:11-16; Sk 14:3-9).

Jumala head valitsust tõotati inimkonnale tuhandeid aastaid tagasi: “Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst. Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu ja õigusega, sellest ajast ja igavesti. Vägede Issanda püha viha teeb seda“ (Js 9:5-6).

Jeesus Kristuse taastulekul asendab Jumala valitsus kõik inimeste valitsused, mille Ta pühib maa pealt minema. Prohvet Taaniel kõneles, kuidas Kristus asendab kõik inimeste valitsused:

“Aga nende [viimaste inimestest] kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti” (Tn 2:44).

Kristus ei tööta oma taastulekul koos teiste maailma valitsejatega, kes on täielikult läbi imbunud selle maailma kommetest. Selle asemel asendab Ta täielikult kõik inimeste valitsused.

Millist rolli mängite teie?

Uskuge või mitte, aga teie võite sellest tulevasest maailmavalitsusest osa saada! Apostel Paulus ütles, et Jeesus Kristuse tõelised järgijad “mõistavad kohut [langetavad otsuseid] kogu maailma üle” sellel tulevasel ajastul (1Ko 6:2).

Jeesus Kristus muudab praegu oma järgijaid, et nad suudaksid langetada õiglaseid otsuseid, mis rajaneksid Tema Sõnal ja käskudel. Tõelised kristlased õpivad iseenda üle otsustama (1Ko 11:31), võttes taas aluseks Jumala käsud (Ilm 22:14).

Kui Kristuse kuulekad teenrid Tema taastulekul muudetakse (1Ko 15:50-54), siis teenivad nad Tema tuhandeaastase maapealse valitsuse ajal miljardite inimeste õpetajatena (Ilm 20:4; 1:6).

On saabumas maailmavalitsus, mille sarnast pole maailm iial näinud. See asendab kõik inimeste valitsused, mida on algusest peale juhtinud inimeste isekad huvid.

Parim maailmavalitsus on seesama hea ja jumalik valitsus, mille eest Jeesus juhendas Matteuse evangeeliumis 6:10 oma jüngreid palvetama: “Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!”

MILLE POOLEST ERINEB JUMALA VALITSUS MAA PEAL?

Mõistmaks paremini erinevust tavaliste inimvalitsuste ja Kristuse valitsuse vahel pöörakem tähelepanu sellele, mida on Piibli ettekuulutustes öeldud selle tulevase valitsuse kohta:

Jeesus Kristus asub Jeruusalemmas valitsema jumaliku ja vaieldamatu isandana. Ta juhib õiglaselt, tuginedes oma jumalikele seadustele ega luba ühelgi poliitilisel parteil või poliitikutel inimesi valesti valitseda (Js 11:1-5; Tn 2:44).

●         “Selle maailma nähtamatu jumal”, Saatan, suurim valetaja ja eksitaja, kihutatakse inimkonna keskelt välja ning ta ei saa enam mõjutada inimesi valesti mõtlema ja tegutsema (Ilm 20:1-2).

●         Kogu inimkond õpib tundma ainsat tõelist Jumalat ja Tema eluviisi (Js 11:9). Enam ei eksita inimesi valed, petlikud religioossed arusaamad, mis tekitavad lahkhelisid ja kahju (2Ko 11:4, 14-15).

●         Jumala täiuslik seadus, mis vabastab inimolendid kahjulikest kommetest, saab üleüldiseks seaduseks. Kõik on kohustatud sellele kuuletuma ja nad saavad osa õnnistustest, mis Jumala käskude pidamisest tulenevad (Js 2:2-4).

●         Jumala Vaim tehakse kättesaadavaks kogu inimkonnale, et kõik võiksid tundma saada ainsat tõelist Jumalat ja parandada meelt või saada muudetud vaimselt oma meeles ja südames (Jr 31:34; hS 11:19-20; He 8:10-12).

●         Jumalik tervenemine saab kättesaadavaks kõigi haiguste, epideemiate ja vigastuste raviks (Js 35:5-6; Jr 30:17).

●         Õigust eraomandile austatakse. Inimesed ei pea enam kartma, et kurjategijad ja/või valitsused võtavad oma tahte kohaselt, ebaseaduslikult ära nende omandi (Mi 4:4; Am 9:14-15).

●         Jumal õnnistab maailma viljaka pinnasega. Lõikusajal tuleb hea ilm, mis toob kaasa rikkaliku saagi (Am 9:13). On piisavalt puhast vett ja jäätmaad saavad viljakaks (Js 35:6-7).

●         Kogu maailm õpib, kogeb ja naudib isiklikku ning ülemaailmset rahu (Js 2:4; Sf 3:9).

VALITSUSE NELI KOMPONENTI

Valitsus koosneb neljast põhilisest komponendist: valitsejast, alamatest, territooriumist ja seadustest.

Tulevane Messias on suur valitseja, kelle aeg on alles ees (Js 11:1-5). “Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst. Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu [võrdle Jh 12:48] ja õigusega, sellest ajast ja igavesti. Vägede Issanda püha viha teeb seda“ (Js 9:5-6).

Tema alamateks on kogu inimkond: “Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi
seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning rahvad voorivad ta juurde. Ja paljud paganad lähevad ning ütlevad: 'Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta õpetaks meile oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus
ja Jeruusalemmast Issanda sõna!'" (Mi 4:1-2).

Territoorium, mille üle Jeesus Kristus hakkab valitsema, on kogu maa: “Ja Issand on kuningaks kogu maale” (Sk 14:9).

Kogu inimkonna üle kehtivad Jumala seadused: “Seepärast ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: ... Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame, et nad käiksid mu määruste järgi ning peaksid mu seadusi ja täidaksid neid; siis on nad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks” (Hs 11:17-20).