Johannes Paulus II elas murrangulistel aegadel. Ta nägi Ida-Euroopat vabanemas kommunismi ahelatest ja Euroopa Liitu koondumas uue potentsiaalse superriigi loomiseks, mis esitab viimaks väljakutse Ameerika Ühendriikidele. Ta mõjutas isiklikult neid märkimisväärse tähtsusega sündmusi.

Johannes Paulus II mõju 20. sajandi viimasele veerandile ja kaugemalegi oli ning on jätkuvalt monumentaalne. Ta asus paavstitroonile 1978 ja hakkas peaaegu kohe tegema, ütlema ning kirjutama rohkem kui ükski teine paavst kiriku ajaloos.

Johannes Paulus II sai kahtlemata kõige enam reisinud paavst. Ta avaldas rohkem entsüklikaid kui ükski tema eelkäija Vatikani troonil. Ta kirjutas rohkem raamatuid ja nimetas ametisse rohkem kardinale. Londoni ajaleht The Times pidas teda oma põlvkonna kõige mõjukamaks poliitikategelaseks. Tema elu iseloomustatakse ülivõrretes.

Kuid kadunud paavst ütles kord ise: "Nad üritavad mind mõista väljaspoolt, kuid mind saab mõista ainult seestpoolt" (John Cornwell, The Pope in Winter, 2004, lk xiii). Lõpuks saab ikkagi ainult Jumal näha meie elu seestpoolt ja hinnata selle väärtuslikkust. Tema on "kõikide kohtumõistja" (He 12:23). Siiski väärib Johannes Paulus II väline elu hoolikat uurimist ja analüüsi.

Paavsti poola päritolu

Paavsti elufilosoofia ja tema valitsusperioodi tunnusjooned kujunesid Poolas - roomakatoliku riigis, mille keerukat ajalugu on mõjutanud läänes Saksamaa ja idas Venemaa. Tema eluajal olid mõlemad maad Poolat okupeerinud.

Tunnustatud Briti ajaloolane Paul Johnson kommenteeris paavsti nii: "Ta veetis oma meheaastad kahe kõige jälgima eluvihkava süsteemi türannia all, mida maailm on kunagi näinud: need olid natsism ja kommunism, mis üheskoos vastutavad enam kui 120 miljoni inimese ebaloomuliku surma eest Euroopas ja Aasias. Ta oli lähedalt näinud kohutavaid tagajärgi, milleni viib vältimatult võim, mida kujundab elupõlgav filosoofia" (The Wall Street Journal, 4. aprill 2005).

Hiljem julgustas Johannes Paulus II oma kaasmaalasi ütlema lahti vene kommunismist, aidates lõpuks kaasa kurikuulsa "raudse eesriide" mahakiskumisele ida ja lääne vahel - ning võib-olla isegi diktatuuride kukutamisele väljaspool Euroopat.

Raamat Pope in the Winter (Paavst talvel) ütles väljendusrikkalt: "Rida pahatahtlikke diktaatoreid - Marcos Filipiinidel, Baby Doc Haitil, Pinochet Tšiilis, Jaruzelski Poolas, Stroessner Paraguays - langesid võimult peale seda kui ta oli suudelnud nende maade pinda" (lk xiv).

Kõigutamatu eesmärkides ja lubadustes

Mais 1985 reisisin ma Madalmaadesse Utrechti, et anda ülevaade paavsti visiidist riiki, mis oli ajaloos sügavalt pahaks pannud roomakatoliku kiriku tegevust. Paavst teadis ette, et tema visiit sinna võib lõkkele puhuda kibeda ajaloolise vastasseisu söed.

Madalmaad on 40 protsendi ulatuses katoliiklik maa, kuid ometi soovisid mitmed selle arvuka inimhulga seas naiste preestriks pühitsemist, kiriku poolt kehtestatud kunstlike rasestumisvastaste vahendite kasutamise keelu tühistamist, märksa vabameelsemat hoiakut abielueelse seksi, abortide ja homoseksuaalsuse suhtes - kõike, mida Johannes Paulus jõuliselt vastustas.

Paavst sattus Madalmaades tugeva surve alla, kuid ta ei põrkunud tagasi nõuete ees muuta katoliku kiriku doktriine. Sellest sai joon, mis jätkus kogu tema valitsusaja kestel ja tõi periooditi kaasa kriitika tema religiooni liberaalidelt.

Mitmeid aastakümneid oli katoliku kirik olnud Euroopas märkamatu. Kirikust oli saanud rahvaste järgija, mitte juht. Johannes Paulus II pontifikaat muutis seda kõike. Paavstil oli algusest peale plaan ja Madalmaadest kujunes vaid üks lüli sündmuste pikas "euroahelas". Paavst oli asunud kindlalt rünnakule.

Miks reisiv paavst?

1980. aastate alguses koostasid mitmed katoliiklikud autorid raamatu The Pope From Poland (Paavst Poolast). Autorid ütlesid, et isegi kui paavst viibib oma eluruumides Vatikanis, "mõtleb ta oma järgmisest reisist" (lk 250). Ta ei võtnud neid vaevarikkaid reise ette ainult vaimulikel eesmärkidel või lihtsalt oma teadmiste parandamiseks ülemaailmsest kirikust. Tal olid alati mõttes kaugele ulatuvad sihid ja eesmärgid.

Paavst ajas Ida-Euroopas jõulist idapoliitikat (suhete loomine idablokiga) - vastupidiselt endise Nõukogude Liidu soovidele. See hõlmas keerulise suhete võrgustiku loomist katoliku kiriku ja nende idapoolsete riikide valitsuste vahel.

Johannes Paulus II esitas "visiooni laiemast Euroopast, mis on kultuuriliselt ja vaimselt ühendatud" (lk 250, rõhuasetused lisatud). Erinevus Johannes Paulus II ja paljude tema eelkäijate vahel Vatikanis oli see, et ta juhtis, mitte ei järginud.

Raamatus The Pope From Poland on öeldud: "Johannes Paulus II ajal oli Vatikan see, kes tegutses, ja valitsustel tuli vastata nii hästi kui nad suutsid. Johannes Paulus II idapoliitika oli elav ja potentsiaalselt destabiliseeriv ... Näis nagu oleks Johannes Paulus II mänginud pokkerit" (lk 251-252). Hilisemad sündmused näitasi tõesti kui destabiliseeriv see tegelikult oli. Vaid kümme aastat peale tema esimest reisi Poolasse 1979 purunes Raudne Eesriie.

Euroopa ja maailma kutsumine ühtsusele

Mõned lugejad mäletavad võib-olla veel paavsti üleskutset Euroopa loomisele, mis ulatuks Atlandi ookeanist Uurali mäestikuni Venemaal. Euroopa ühtsus oli tema pontifikaadi algaastatel läbivaks teemaks.

Külaskäigul Hispaaniasse 1982 kutsus paavst kogu Euroopat ühtsusele. Kõneldes 13. mail 1985 riigi tippametnikega Haagis, ütles ta: "Püha Tool on alati püüdnud soosida Euroopa kogukondade ühinemist."

Ajaleht The Times saatis ühe oma korrespondendi kajastama paavsti visiiti Brüsselisse 20. mail 1985, mille kestel ta esines tollase Euroopa Majandusühenduse (tänase Euroopa Liidu) kolme põhiinstitutsiooni juhtidele. Kaks lauset tema kõnest võtavad räägitu kokku: "Lepingutega kehtestatud piirid ei saa piirata inimeste ja rahvaste suhtlust. Eurooplased ei saa leppida oma kontinendi jagamisega."

Üsna varakult oma pontifikaadi alguses oli Johannes Paulus II öelnud: "Paavst on tulnud kõnelema kogu kirikule, Euroopale ja maailmale, rääkima riikidest ning rahvastest, kes on sageli unustatud ... Ta on tulnud ühendama kõiki neid riike ja rahvaid enda omaga" (The Pope From Poland, lk 143).

Uskumatud sõnad! Nagu Kaifas, esimese sajandi juudi ülempreester, kes kuulutas ise mõistmata ette Kristuse surma kogu Juuda rahva eest (Jh 11:49-51), ei pruukinud ka paavst täielikult mõista oma sõnade lõplikku prohvetlikku mõju - iseäranis kui vaadata Piibli Ilmutusraamatu peamisi kirjakohti tema poolt öeldu valguses. (Edasiseks mõistmiseks tellige või laadige alla meie tasuta ingliskeelsed brošüürid How to Understand Prophecy ja The Book of Revelation Unveiled.)

Kolmanda maailma kiriku tšempion

Johannes Paulusel oli tohutu globaalne visioon, mis ulatus kaugele Euroopa piiride taha. Nagu ütles meediakommentaator Michael Medved, "muutis ta katoliku kiriku taas oluliseks". Ta suurendas märkimisväärselt katoliiklaste arvukust ja mõju arengumaades - eelkõige Ladina-Ameerikas, aga suures osas ka Aafrikas ja Aasias. Kasvas oluliselt mitteitaalia päritolu isikute nimetamine võtmepositsioonidele kirikus.

Tema valitsusperiood vaatas tulevikku, sest ta mõistis, et arvuline kasv ja tema poolt soositav õpetuslik konservatism ei tule mitte üha enam ilmalikustuvast ja õpetuslikult liberaalsest Euroopast või isegi Ameerika Ühendriikidest, vaid peamiselt kolmanda maailma riikidest. Ajaleht The Times tõdes: "Euroopa ja Ameerika kristlased jäävad arvuliselt alla oma õdedele ja vendadele Aafrikas, Aasias ning Ladina-Ameerikas."

Hoolimata Vatikani märkimisväärsest survest ei lubanud Euroopa Liit uues konstitutsioonis kasutada isegi sõna "Jumal" (see konstitutsioon on nüüd ratifitseerimisel ELi 25 liikmesriigis).

Peale Johannes Paulus II

Mis juhtub roomakatoliku kirikuga kui aja möödudes paavsti kiitmine ja leinamine vähenevad?

Lähiperspektiivis võib ülemaailmne kirik olla liikumas kasvavate probleemide suunas. Ajakirja USA Today artikkel heitis valgust selle probleemi olemusele: "USA katoliiklastel oli kadunud paavstiga konfliktne, kuid lähedane suhe. Kuidas reageerivad nad aga uuele mehele, kes võib olla vähem karismaatiline või vähem tolerantne nende sõnakuulmatuse suhtes? Johannes Pauluse raudse teoloogiarusikaga, ent tema sametkindata paavst?" (6. aprill 2005).

Rooma kiriku ameeriklastest liikmeid on sageli iseloomustatud "kohvikukatoliiklastena", kelle tunnuseks on valikuline kuulekus. Alan Guttmacheri Instituudi uuringute kohaselt on näiteks "ennast katoliiklasteks pidavate ameerika naiste seas abortide arv mõnevõrra kõrgem kui kõigil USA naistel keskmiselt"  (ibid).

Kurjakuulutavas artiklis, mis ilmus pealkirja all "Järgmine paavst seisab vastakuti väljakutsega hoida katoliku kirikut koos", tsiteerib ajakirjanik raamatu The Pope From Poland autori John Cornwelli sõnu: "Tema järeltulija pärib probleemidesse mässitud düsfunktsionaalse kiriku ... Progressiivne paavst, paavstlik Mihhail Gorbatšov võib leida ennast äkilise ja katastroofilise skisma keskel kui konservatiivid keelduvad tunnistamast progressiivsete reformide ehtsust" (Financial Times, 2.-3. aprill 2005).

Kaugemad prohvetlikud sündmused

Pikemas perspektiivis lähevad täide olulised prohvetlikud sündmused, mis puudutavad roomakatoliku kirikut. Ilmutusraamatus on ettekuulutused "metsalise" valitsuse kohta, mille eesotsas seisab ülimalt karismaatiline poliitik.

Ta on liidus võimuka usujuhiga, keda Jumala Sõna nimetab valeprohvetiks, kes petab inimesi imetegudega ja mõjutab paljusid vanduma ustavust sellele uuele geopoliitilisele võimule, mis asub Euroopa südames.

Pealtnäha võib see näida isegi positiivse või hea jõuna, ent tegelikkuses põhjustab see maailmas palju kurja. Kõiki, kellel on julgust sellele vastu seista, kaasa arvatud tõelisi kristlasi, kiusatakse halastamatult taga ja rõhutakse kuni märtrisurmani välja.

Johannes Paulus II elas murrangulistel aegadel. Kuid veelgi murrangulisemad ajad ootavad ees!



Paavst Benedictus XVI tuleb mahutada ennast suurtesse kingadesse kui ta astub Johannes Paulus II jälgedes. Ja just seda ta teeb, sest teda on peetud kaua aega Johannes Paulus II soosikuks oma järeltulijana.

Benedictus XVI - nimi, mille kardinal Joseph Ratzinger roomakatoliku kiriku peaks valimise järel endale võttis - on pannud paljusid spekuleerima, millise kuju ja vormi võib tema valitsusperiood võtta.

Benedictus XV oli Esimese maailmasõja aegne paavst, kes üritas ära hoida suurt konflikti, mis paiskas 20. sajandi aastakümneteks keeristesse. Kas uus Benedictus üritab kasutada oma ametit kaasaja erinevate rühmituste lepitamiseks ja hoida ära uue konfliktide ajastu sünni maailmas?

Või valis ta oma nime Püha Benedictuse auks, kes oli 6. sajandil keskne tegelane katoliikluse levitamisel Euroopas? Kui nii, siis võib nime valik osutada sellele, et ta näeb katoliikluse kaitsmist Euroopas oma missiooni keskse ülesandena.

Aeg näitab, kumb neist variantidest tal eelkõige mõttes oli või lähtus ta mõlemast. Ta on esinenud avaldustega mõlema teema toetuseks.

Rahusobitajana on 78-aastane paavst öelnud, et ta soovib jätkata "avatud ja ausat dialoogi" teiste religioonidega ning pühendab ennast oikumeeniale. Kristliku usu kaitsjana Euroopas on ta kutsunud Euroopat leidma ja taastama oma kristlikke juuri "kui see soovib tõeliselt püsima jääda".

Nende kahe suuna tasakaalustamine saab olema väljakutse, iseäranis arvestades tõsiasja, et ta oli peamiseks jõuks 2000. aasta dokumendi Dominus Iesus (ladina keeles Issand Jeesus) koostamise taga, mis vihastas protestante, juute, moslemeid ja teisi mittekristlasi, kelles tekitas ärevust väide, et roomakatoliku kirik on "inimkonna ainus tee lunastusele".

Ta on vihastanud ka türklasi oma vastuseisuga Türgi kavandatavale astumisele Euroopa Liitu. Tema vastuseis näib põhinevat pigem religioonil kui geograafial. Ta selgitas: "Euroopat ei rajatud geograafiale, vaid ühisele usule. Me peame uuesti defineerima, mis on Euroopa..."

Paavsti biograaf George Weigel, andes kommentaari mõni minut peale Benedictus XVI esimest avalikku esinemist,  ütles, et tema hinnangul on uue paavsti esmaseks prioriteediks "Euroopa uus ristiusustamine". On selge, et kiriku identiteet ja mõju on Euroopas kadumas. Mitte ainult moodne materialistlik kultuur pole paigast löönud maailmajao vaimset fookust, vaid see on sattunud ka kasvava islami elanikkonna suure surve alla.

Paavst Johannes Paulus II oli murelik kui kavandatavas Euroopa konstitutsioonis ei viidatud Euroopa ajaloolistele kristlikele juurtele. On oodata, et Benedictus XVI juhtimise all keskendub katoliku kirik asjadele, mida ta peab ohuks kristliku tsivilisatsiooni südamele ja astub samme oma kohalolu ning mõju elavdamiseks Euroopas. Roomakatoliku kirik ei ole Euroopat surnuks kuulutanud. Nende identiteet ja tulevik on tihedalt seotud.

Katoliku kirik on ajalooliselt seotud Euroopa võimudega erinevate liitude ja koosluste kaudu. Kuigi see side on kaasajal nõrgenenud, näitab Piibel, et tulevikus saabub hetk, mil see kiriku-riigi suhe hakkab taas toimima. Tulemuseks on maailmavõim, mille taolist pole varem nähtud. Me näeme ajalugu oma silme ees lahti rullumas.