KUI JUMALAST EI SAADA ARU
Gary Petty, The Good News Magazine, November-December 2005
Miks lubab Jumal lastel vähki haigestuda? Miks Ta lubab süütuid inimesi möödasõitvatest autodest surnuks tulistada? Miks saavad head inimesed vahel autoõnnetustes surma? Miks ei vasta Jumal alati palvetele? Miks võib vahel tunduda, et Jumal ignoreerib meid kõige suurema meeleheite hetkedel? Mida teha kui tundub, et me ei saa lihtsalt Jumalast aru?
Kuidas me saame usaldada Jumalat kui me sageli ei mõista, mida Ta teeb? Olete te kunagi niimoodi tundnud?
Paljud inimesed väidavad end uskuvat Ülimasse Olendisse, kusjuures nende arusaama Jumalast on kujundanud Piibel. See õpetab, et Jumal on armastav, kõikvõimas ja suudab olla üheaegselt kõikjal.
Ometi leiavad need, kes usuvad Jumalasse, ennast aeg-ajalt olukordades, mida nad ei mõista. Miks ei sekku Jumal meie isikliku elu kriisidesse? Miks lubatakse noorel inimesel enneaegselt surra? Kas meid on jäetud pimeduses kobades neile probleemidele ise lahendusi leidma?
Iga inimene ihkab oma ellu eesmärki – põhjust olemas olemiseks. Meil kõigil on emotsionaalne vajadus uskuda, et me oleme väärtuslikud ja et kannatustel on tähendus.
Need vajadused põhinevad sügaval sisemisel igatsusel Jumala järgi. Me üritame seda igatsust vaigistada karjääri, rikkuse, seksi, narkootikumide, ühiskondlike ristisõdade, uusimate kaasaegsete psühholoogiateooriate ja kõikvõimalike muude püüdlustega, kuid see igatsus ei vaibu. Seda igatsust ei saa rahuldada enne kui me mõistame, et meid loodi suhte jaoks oma Loojaga.
Miks ei vasta Jumal alati palvetele?
Üks Looja poolt inimestele antud imelisi ande on vaba tahe. Meil on olemas eneseteadvus, loovus, emotsioonid, võime arutleda ja teha valikuid.
See vabadus teha valikuid on üks põhjuseid, miks maailm on nii hullus olukorras. Inimühiskonna ajalugu on ebaõnnestunud katsete kataloog – seda nii valitsuste, religiooni kui ka filosoofiate vallas, mis on tõotanud õnne, rahu ja õitsengut kõigile. Puuduv komponent kõigis nendes katsetes on eluviis, mille on kavandanud elu Looja ise.
Asi pole selles, et Jumal ei tahaks sekkuda – enamasti on probleem selles, et me ei kutsu Teda sekkuma. Me kõik üritame tegutseda vastavalt uskumusele, et „ma võin seda teha omal viisil“ ja panna elu toimima. Kahjuks peatume me harva, et küsida: „Kas see ka tõepoolest toimib?“
Me võime igal ajal Jumalaga rääkida, kuid inimloomuse veidrus on selline, et kui me ei saa kohest ja positiivset vastust, siis me järeldame, et Ta ei vastanud meie palvele.
Kui näib, et Jumal meie palvetele ei vasta, siis me peame endalt küsima, kas me mitte ei ole oma tegude ja valikute kaudu ennast Temast eraldanud. Prohvet Jesaja kaudu kõneledes ütleb Jumal: „Vaata, Issanda käsi ei ole päästmiseks liiga lühike... vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja Jumala vahele...“ (Js 59:1-2).
Vahel peame me hindama enne universumi Looja ette ilmumist kui alandlikud me tegelikult oleme. Ta ei ole muinasjutuline džinn pudelis, kes täidab õigeid sõnu teadvate inimeste soovid. Liiga paljud inimesed lähenevad Jumalale kerglase, lugupidamatu hoiakuga ja imestavad siis, miks Ta ei vasta.
Jeesus ütles, et kui meil on usku, siis me võime paluda Jumalal mägesid liigutada ja Ta heidab need merre. On üsna kindel, et Jumal ei soovi, et kristlased käiksid ringi ja loobiksid kõik kaljud merre. Üks kõige keerulisemaid aspekte vaba tahte juures on usaldada Jumalat piisavalt selleks, et öelda: „Sinu tahe sündigu!“ Me peame olema kindlad, et Jumal seisab meie huvide eest.
Vahel pole Jumala vastus selline nagu me ootame
Vahel tuleb meil leppida sellega, et Jumala vastus on „ei“ või „oota“. Iga täiskasvanu saab aru, et „oota“ on tark vastus 5-aastase poisi palvele osta talle taskunuga, kuigi lapsele tundub „oota“ tema piiratud arusaamise tõttu meelevaldse või isegi julma vastusena.
Kõik, kes töötavad lastega, on üritanud selgitada mõnda lihtsat arusaama – ainult selleks, et kuulda vastuseks korduvalt küsimust „miks“. Ükskõik kui palju te muudate oma sõnastust, räägite aeglasemalt või tõstate häält, vahel ei saa lapsed lihtsalt reaalsusest aru samal viisil kui täiskasvanud.
Nii on lugu ka Jumala ja meiega. Tema näeb elu laiemalt. Ta mõistab meie isikuomadusi, teab meie nõrkusi ja hirme ning kindlasti läheb Talle korda meie ülim heaolu. Oma piiratud mõistusega küsime meie jätkuvalt: „Aga miks, Isa?“ Ühel hetkel peame me lihtsalt usaldama, et Isa teab, mis teeb.
Meie piiratuse tõttu inimolenditena esineb aegu, mil Jumal näib olevat meie ulatusest väljaspool. Tekib tahtmine meenutada Jeesuse hüüdu: „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks Sa mind oled maha jätnud?“ (Mt 27:46). On raske ette kujutada, et Jumala Poeg võiks kogeda sellist ahastust.
Kuid samas võime me siin leida lohutust. Kristus, kes istub nüüd taevas Isa paremal käel, teab, mida tähendab olla võõrandatud universumi Väest ja Hiilgusest. Tema koges ise, mida tähendab olla inimene.
Nii tähendab Kristuse sekkumine palju enamat kui meie pattude enese peale võtmist. Selle juurde kuulub ka isiklik suhe meiega. Tänu Kristuse rollile vahendajana võime me Tema kaudu Jumalalt paluda seda, mida apostel Paulus nimetab „Jumala rahuks, mis on ülem kõigest mõistusest“ (Fi 4:7). Me ei pruugi alati mõista, mida Jumal teeb, aga me saame kogeda sisemist rahu ja usaldada Tema teguviisi.
Jeesus ajab inimesed segadusse
Jeesusel oli eriline suhe mehega Betaaniast, kelle nimi oli Laatsarus. Johannese evangeeliumi 11. peatükis on talletatud, kuidas Jeesus oli teises linnas õpetamas kui Tema juurde saabusid sõnumitoojad ja andsid teada, et Laatsarus on väga haige. Jeesus tegi siis midagi, mis näib arusaamatuna – selle asemel, et tormata oma haige sõbra voodi kõrvale, jäi Ta sinna, kus Ta oli, veel kaheks päevaks. Tegelikult ootas Ta Betaaniasse minekuga sihilikult seni, kuni Laatsarus oli surnud.
Kujutage ette, mis mõtted võisid käia läbi Jeesuse jüngrite peadest. Ta tegi imesid, kuhu iganes Ta läks, kuid nüüd viivitas Ta sihilikult raskelt haige sõbra juurde minekuga.
Jeesus saabus Betaaniasse, kus Teda kohtas Marta, Laatsaruse õde. Ta oli hämmeldunud Jeesuse viivituse pärast. Tema käitumine oma sõbraga ei olnud lihtsalt mõistetav. Marta ütles Jeesusele: „Issand, kui Sa oleksid siin olnud, mu vend ei oleks surnud“ (Jh 11:21).
Laatsaruse vanem õde Maarja oli samuti Jeesuse viivitusest hämmeldunud ja küsis Temalt, miks Ta varem ei tulnud. Jeesus oli Teda ümbritsevate inimeste leinast nii haaratud, et Ta nuttis ka ise.
Jeesus läks siis Laatsaruse hauale ja palus, et Jumal äratakse Laatsaruse surnuist üles tõendusena sellest, et Jeesus on Messias. Laatsarus kõndis seejärel ise hauast välja, mässituna surilinadesse nagu mõni muumia vanas filmis.
Jumal lubas Laatsarusel surra, sest see oli osa suuremast plaanist, mille kaudu Ta ilmutas oma Poega. Muidugi ei olnud võimalik, et Laatsaruse perekond ja sõbrad oleksid seda kriisiolukorras mõistnud. Jumala plaan oli palju laiem kui nende hetkeraskused. Ja siin peitubki dilemma: inimesed peavad usaldama Jumala suurt plaani, isegi kui me ei suuda seda alati näha.
Elu on justkui tuhandest killust koosneva mosaiigi kokkupanek. Me peame lootma, et lõpuks sobivad kõik tükid omavahel kokku, et tekitada samasugune pilt nagu karbi kaanel.
Jumala abi meeleheite aegadel
Meie kitsikus saab alguse lihtsast kontseptsioonist. Inimesed on loodud Jumala näo järgi. Patt on iga tegu, mõte või tunne, mis erineb Looja poolt kavandatud eluviisist. Kui patt leiab oma koha meie elus, siis muutuvad meie tunded ja mõtted väärastunuks. Tulemuseks on kannatused, purunenud suhted, sihitud elud ja lõpuks surm.
Evangeelium on sõnum sellest, kuidas Jumal saatis oma Poja võtma meie patte enda peale ja kandma meile mõeldud karistust. Kuid see pole kogu evangeelium. Inimolendid on ebatäiuslik looming. Me peame olema valmis igavikuks. Igavik saabub siis kui Kristus pöördub teisel korral tagasi surnuid üles äratama ja kehtestama maa peal oma Isa kuningriiki.
Selle mõistmine, miks meie elud lähevad omadega rappa ja milline on Jumala plaan meie välja aitamiseks, on hea algus laiema pildi nägemiseks. Me peame tunnistama, et meie tunded ja mõtteprotsessid on kahjustatud. Alles seejärel saame me hakata tervendamiseks Jumala abi otsima.
See eeldab ka Piiblis välja toodud eluviisi elamist. Tervendamine tähendab rohkemat kui arsti juurde minekut. Teil tuleb läbi viia ka muutused, mis on tervenemiseks vajalikud.
See tervenemine tähendab muuhulgas ka seda, et me peame aktsepteerima Jumala armastust ja imelist tulevikku, mille Ta on pannud kõrvale nende jaoks, kes lasevad Tal oma ellu sekkuda. Täna hakkame me juba väga piiratult nägema oma praeguseid kannatusi Looja plaani taustal, mille Ta on oma loomingule kehtestanud. Üks osa sellest plaanist on Kristuse teine tulek meie poolt asustatava maailma parandamiseks.
Sageli on lihtsam ravida inimeste füüsilisi haigusi kui taastada nende kahjustatud tundeid. Seistes vastamisi kohutava kaotuse või raskete aegadega elus, tunnistage esmalt, et on täiesti normaalne olla inimene. Tunded nagu lein on loomulik vastus intensiivsele kaotusele, mitte usu puudumine.
Kriitilistel aegadel on oluline tugigrupi olemasolu. Te ei taha ju lõpetada isolatsioonis. Kõige olulisem on, et me suudaksime oma tunded Jumala ees välja valada. Pange kirja, mida te tunnete ja lugege need intiimsed mõtted ja tunded Jumalale palves ette.
Jumal ei ole kannatuste põhjus, kuid Ta on ainus lahendus. Vaba tahtega olenditena on meil võimalus järgi uurida kõik lahendused inimeste olukorra parandamiseks. Ometi on meie tulemused murettekitavalt viletsad.
Kui me kannatame, siis reeglina ei ole tulemus nii dramaatiline või vahetu kui Laatsaruse, Marta ja Maarja puhul. Meenutage siiski, et Laatsaruse haiguse ja surma pimedatel päevadel ei teadnud nad samuti, milline saab olema lõpptulemus.
Kõik, mis neil nendel meeleheite aegadel oli, oli usk, et Jumal pole neid hüljanud ning et Laatsarus äratatakse ühel päeval surnuist. Usk on midagi enamat kui uskumine Jumala olemasolusse. See on usaldus, et Ta tegutseb alati iga inimese ülima, igavikulise heaolu nimel. See on aluseks tulevikulootustele.