Levima hakanud laastav epideemia jätab maha purunenud südamete ja unelmate raja. Mis on see kohutav viirus? See on isade kadumise epideemia ajal, mil neid on hädasti tarvis.

Nii pea kui nad kuulsid ukse avanemist, kargasid kaks väikest tüdrukut püsti ja hakkasid karjuma: “Isa on kodus, isa on kodus!” Enam ei istunud nad vaikselt koos emaga, nende südamed pekslesid ja silmad olid suured peas, sest nad aimasid, et kätte oli jõudmas aeg koos isaga mängida.

Varsti loopis ta neid õhku ja nad väänlesid naeru käes kui ta käitus nagu suur karumõmm. Nende ema istus sealsamas, jälgides neid rõõmu ja naudinguga, valmis olukorda vaigistama kui vallatlemine liiga pööraseks peaks muutuma.

Kes oleks võinud arvata, et selline stseen on kadumas minevikku? vee

Tervikliku perekonna kadumine

Kahjuks on paljudes maades jõutud olukorrani, kus mõlema vanemaga kodudes kasvab üles vähem lapsi kui kunagi varem. Värskeima statistika kohaselt on Ameerika Ühendriikides 18-aastaste seas vaid kolmandik selliseid lapsi, kelle mõlemad bioloogilised vanemad elavad kodus.

Sotsiaalajaloolane David Blankenhorn hoiatab: “Isatus on praeguse põlvkonna kõige kahjulikum demograafiline suundumus. See on üks peamisi põhjuseid, miks laste heaolu selles ühiskonnas väheneb. See on ka mootoriks, mis hoiab käigus meie peamisi sotsiaalseid probleeme kuritegevusest teismeliste rasedusteni ja laste seksuaalsest kuritarvitamisest koduse vägivallani naiste vastu” (Fatherless America: Confronting Our Most Urgent Social Problem, 1995, lk 1).

Olukorras, kus USA lahutuste tase kõigub veidi allpool 50 protsendi piiri ja selle tulemusel tekkib üha rohkem ühe lapsevanemaga majapidamisi, ei ole imestada, et ainult vähemusel lastest on lootust elada koos ema ja isaga. Tavaliselt on see isa, kes lahkub ja jätab ema üksi lapsi kasvatama – see on aga laste jaoks tõsine puudus.

Kui oluline on isa roll laste kasvatamisel? Uued uuringud on näidanud, et isad, kelle panust laste kasvatamisel ei hinnata tavaliselt samaväärselt emadega, etendavad tegelikult elulise tähtsusega osa laste kasvatamisel ja nende tulevase edu tagamisel. Imelisel kombel toetab see uuring samu põhimõtteid, mis on Piiblisse kirja pandud tuhandeid aastaid tagasi! Vaatame mõningaid näiteid sellest tõendusmaterjalist.

“Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid karistuses ja Issanda manitsuses” (Ef 6:4)

Piibel kirjeldab ideaalset isa inimesena, kes osaleb aktiivselt ja õrnalt laste kasvatamisel ning harimisel.

Jah, tema mehelik taktika laste kasvatamisel sisaldab sageli ka vallatlemist lastega, mis võib ärevaks teha ema, kodurahu ja korra hoidja. Ometi täidab tema mürgeldamine olulist osa laste sotsiaalsete, füüsiliste ja vaimsete võimete arendamisel nii koolis kui ka väljaspool kooli.

Yale'i ülikooli lastepsühhiaater Kyle Pruett on täheldanud: “Laste sotsiaalse, füüsilise ja vaimse arengu seisukohalt on isade osalus väga kasulik” (tsiteerinud Judsen Culbreth artiklis “What Dads Are Made Of," Reader's Digest, juuni 2005, lk 72A). Vaimne kasu on märgatav juba alates esimesest eluaastast ja jätkub ka peale keskkooli.

Dr. Pruett selgitab: “Kaheksandaks nädalaks suudavad lapsed eristada isalikku ja emalikku kohtlemisstiili... Kui lastele lähenes nende ema, siis nende südame löögisagedus ja hingamine aeglustusid, nad lõdvestasid oma õlad ja langetasid silmalaud (ahhh... ema). Kui lähenes isa, siis laste südame löögisagedus ja hingamine kiirenesid, õlad tõusid üles, silmad laienesid ja muutusid selgeks (isa on siin... aeg lõbutseda!)” (Fatherneed: Why Father Care Is as Essential as Mother Care for Your Child, 2000, lk 25).

Isa mängulisus aitab tema lastel arendada motoorseid oskusi, käe ja silma koordinatsiooni, tasakaalu ja usaldust. Ma mäletan, et õpetasin oma nelja tütart juba varases eas sõitma rattaga, suusatama, rulluisutama, sukelduma ja nautima mitmeid muid spordialasid. Lastena meeldis neile kõige enam kui me mõtlesime välja uusi mänge nagu näiteks helikopterisõit, kus ma keerutasin neid oma jalgadega nagu helikopteri tiiviku labasid, või vulkaan, kus nad kukkusid mu põlvedelt voodisse. Sellised tegevused tekitasid meie vahele kestva sideme ja aitasid neil kaotada hirmu uute väljakutsete ees.

Lasteuuringud näitavad, et sellised pöörased mängud aitavad lastel hankida sotsiaalseid ja emotsionaalseid kogemusi, mis valmistavad neid ette kooli jaoks. Näiteks õpivad nad enesekindlust, kordamööda tegutsema ja juhirolli täitma. “Lapsed, kes õpivad neid varaseid sotsiaalseid oskusi oma isadelt, saavad eakaaslaste seas paremini hakkama,” ütleb dr. Ross Parke, psühholoogia professor ja raamatu Fatherhood (Isadus) autor (Culbrethi tsitaat, lk 72B).

Isakuju puudumine muudab lapsed aga vatsupidiselt passiivsemaks ja kartlikumaks. Lasteuuringud näitavad, et lapse lähedus isaga on see, mis võimaldab kõige selgemalt ette ennustada positiivset elukäiku 25 aastat hiljem.

“Lapsed, kes tunnevad lähedust oma isadega, astuvad kaks korda tõenäolisemalt ülikooli või leiavad peale keskkooli püsiva töö kui need, kes seda ei tunne; nende puhul on 75% väiksem tõenäosus sünnitamiseks teismelisena, 80% väiksem tõenäosus sattuda vanglasse ja poole väiksem tõenäosus kogeda depressiooni sümptomeid” (Pruett, lk 38).

Lisaks leidsid teadlased, et “nii pojad kui ka tütred [uuringu]grupis, kus isa oli olemas, ilmutasid paremaid verbaalseid oskusi,” kusjuures poiste IQ on “seotud isaliku hoolitsusega, (sobivate tunnete ja käitumisega vastusena lapse vajadustele), ja huvitaval kombel negatiivselt seotud isa poolt rakendavate distsiplinaarsete piirangutega.”

“Poisid, kellel olid hoolitsevad isad, said paremaid tulemusi kui need, kelle isad ei sekkunud kasvatamisse – erandiks juhtumid kui isa puhul oli tegu range autoritaarse korravalvuriga” (lk 43-44). Niisiis, kuigi distsipliinil on oma koht ja roll, toob see liigse karmuse ja liialdamise korral kaasa negatiivsed tulemused nagu ka Piibel hoiatab.

“Mu poeg, pane tähele mu tarkust, pööra oma kõrv minu arusaamise poole” (Õp 5:1)

Emad pakuvad tavaliselt hoolitsust ja lohutust, sel ajal kui isad keskenduvad laste õpetamisele neid ümbritseva maailma kohta. Näiteks pange tähele, et kui ema võtab lapse sülle, siis tõstab ta lapse näoga enda poole – samal ajal kui isad võtavad lapse sülle vaatega endast eemale, uurimaks seda, mis on nende ees. Isadele on juba “sisse kodeeritud” oluline roll laste eraldamiseks, et nad ei sulanduks liialt oma ema maailma.

Dr. Pruett ütleb: “Maimikueas, vanuses 1,5–3,5 aastat, etendavad isad üht kõige kriitilisema tähtsusega rolli lapse elu jooksul üldse, aidates lapsel turvaliselt vabaneda sünnijärgsest tugevast sõltuvusest oma emast.”

“Kuigi sõltuvus emast on laste jaoks nende elu alguses normaalne, ei omanda nad kunagi vajalikke teadmisi ja oskusi, kui nad ei asu otsima oma füüsilist ja emotsionaalset sõltumatust. Ja selles maailmas oled sina, isa, vilunud teejuht” (lk 83-84).

Aktiivselt kasvatamises osalevad isad, kes lasevad oma lastel uurida välismaailma ja õpetavad neile looduse imesid, aitavad neil välja arendada uudishimu ja eneseväärikust. “Lapsed, keda on isalikult kasvatatud esimese 18 kuni 24 elukuu jooksul, on enesekindlamad kui need, kes ei uurinud maailma enda ümber, ja teevad seda jõudsalt ning huviga. Nad kalduvad olevat uudishimulikumad ja vähem kahtlevad või kartlikud, iseäranis uusi või ebatavalisi stiimuleid kohates” (Pruett, lk 41).

Lõpuks omandavad need uurijaoskused koolis ja töökohal keskse tähenduse. Inimesed, kes on uudishimulikud, sotsiaalselt arenenud ja ei karda proovida erinevaid meetodeid, tulevad lihtsamalt toime esilekerkivate väljakutsetega. Isa ju õpetas neile, kuidas toime tulla tegelikus maailmas, hakkama saada pettumustega ja probleeme iseseisvalt lahendada.

Dr. Parke ütleb: “Isad suudavad mõjutada, kuidas nende lapsed koolis hakkama saavad, milliseid õppeaineid nad eelistavad ja isegi seda, millise eriala nad valivad. Kui laps eelistab lugemist ja vihkab matemaatikat või soovib olla füüsik või insener kirjanduskriitiku või ajaloolase asemel, siis seda on mõjutanud isa hoiakud, julgustamine ja muu käitumine” (Fatherhood, 1996, lk 156).

Uuringud, mis viidi läbi 1960. aastatel isa mõju kohta lastele, üllatasid isegi teadlasi. Näiteks leidsid nad, et aeg, mida isad veedavad lastega koos lugedes, võimaldab ette ennustada mitmeid vaimseid võimeid, eriti aga tütarde verbaalseid oskusi. Märkimisväärne on see, et sama uuring ei tuvastanud sarnast mõju lastele ette lugevate emade puhul, osutades, et isa rollis lastele lugemisel on midagi ainulaadset.

Näiteks palju saavutanud naised nagu Margaret Thatcher ja Indira Gandhi, Suurbritannia ja India endised peaministrid, on tunnistanud, et neid mõjutasid ja innustasid nende akadeemilises ning poliitilises karjääris tugevalt nende isad.

Teine oluline roll, millega isa saab hiilgavalt hakkama, on lastele vaimsete ja moraalsete väärtuste õpetamine. Kui isa on heaks moraalseks eeskujuks, siis austavad lapsed oma mõlemaid vanemaid rohkem. Kui isa kehtestab õiglased reeglid ja loob lastele õitsengut võimaldava mänguväljaku, siis kalduvad nad olevat kuulekamad. Kui reeglid kehtestab ema, siis kalduvad lapsed neid rohkem rikkuma.

Dr. Pruett lisab: “Poegadel, kelle isad võtsid rohkem vastutust piiride kehtestamisel, korrale kutsumisel ja lapse aitamisel isiklike probleemide puhul ning koolitöös, oli märkimisväärselt kõrgem empaatiavõime [oskus teisi mõista ja neile kaasa tunda] ... Isata olek on otseselt seotud lapse enesekontrolli raskustega” (Pruett, lk 48, 51).

“Eks ta ole sind ühte pannud ihu ja hingega? Ja mida peab tegema see üks? Nõutama Jumala sugu!” (Ml 2:15)

Kui Jumal ühendas esimesed inimesed Aadama ja Eeva abielusidemetega, siis käskis ta neil olla viljakad ja täita maa. Jumal oli perekonna hoolikalt kavandanud, et lapsi kasvataksid kaks vanemat, kes tegutsevad vastandlikel (mehelikul ja naiselikul) poolustel.

Laps oleks siis selle liidu keskmes, saades võrdseid mõjutusi mõlemalt vanemalt. Analoogia võiks olla metallkuul, mis on paigutatud kahe magnetpooluse vahele. Sarnasel viisil rakendab iga lapsevanem oma ainulaadset mõju, et lapsel kujuneks kasvades välja tasakaalustatud ja täielik isiksus.

Teadlased on kinnitanud, et aktiivselt kasvatamises osalevad mees ja naine on ideaalne kooslus tasakaalukate ja küpsete laste kasvatamiseks. Siin on mõned nende avastustest:

Üks lootustandev suundumus Lääne ühiskonnas on vanemate arv, kes tahavad nüüd lapsi koos kasvatada, jagada füüsilist ja emotsionaalset hoolitsust oma laste eest, kohustusi ja otsuste langetamist. Selle asemel, et jätta kasvatamine peaasjalikult ema hoolde, tahab rohkem isasid selles aktiivselt osaleda.

Äsja abiellunud paaride pikaajalises uuringus paluti neil hinnata teatud väärtusi oma abielus. Ühine kasvatamine on 15 prioriteedi hulgas nihkunud 11. kohalt 1981. aastal 2. kohale 1997. aastal. Tegu on üllatava muutusega väärtustes vähem kui ühe põlvkonna jooksul.

Dr. Pruett ütleb: “Mehed Wall Streetist kuni kodutute varjupaikadeni kõnelevad veendunult soovist kasvatada oma lapsi aktiivsemalt kui neid ennast kasvatati. Nagu üks investeerimispanga Goldman Sachs juhtivtöötaja ütleb: 'Ma ei taha, et minu poeg tunneks oma südames sellel kohal, kuhu tema isa kuulub, taolist tühimikku nagu mina tunnen'” (lk 1).

“Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega!” (Ml 3:24)

Me näeme siin, et Jumal on väga mures perekondade säilitamise pärast. On huvitav, et ülaltoodud kirjakoha sõnul tuleb esmalt vanemate südamed pöörata laste poole ja alles siis pööratakse laste südamed omakorda vanemate poole.

Kuidas saab isade südamed laste poole pöörata? Oluline on võtta aktiivselt osa oma laste elust.

On leitud, et ainuüksi lastele ette lugemine mõjutab tugevalt nende verbaalsete oskuste arengut. Nendega mängimine, et nad tunnetaksid isa soojust, õrnust ja head mehelikku huumorit aitab oluliselt kaasa lähedaste sidemete tekkimisele, millel on uuringute kohaselt kaugeleulatuv positiivne mõju tuleviku seisukohalt.

Lastega õues jalutamine ja kõigile neid ümbritsevatele imelistele asjadele osutamine äratab neis uudishimu ja tekitab teadmisjanu. Näitamine, kuidas ületada oma hirme füüsiliste väljakutsete alistamise kaudu, näiteks rattaga sõitma õppides või uue spordialaga tutvust tehes, aitab neil arendada enesekindlust, seltskondlikkust, füüsilist koordinatsiooni ja sihikindlust, mis on koolis ja töökohal väga väärtuslikud.

Lastele kindlate moraalsete väärtuste õpetamine on teine viis, kuidas isad saavad oma südamed laste poole pöörata. On imeline kui pojad ja tütred võivad pöörduda isa poole moraalsete juhiste saamiseks, näha oma isa nende ema armastamas ning neile eeskuju andmas.

Isad sobivad ka ideaalselt laste loogiliste oskuste arendamiseks, et laste arusaamine ei piirduks ainult sellega, mida nad antud situatsioonis peavad tegema, vaid et nad mõistaksid ka, miks nad seda peavad tegema. Piibel on selle jaoks imeline allikas, sest ta ei ilmuta mitte ainult tõelisi moraalseid ja vaimseid põhimõtteid, vaid selgitab ka Jumala vaatenurgast, miks neid peaks järgima ning mis juhtub siis kui neid järgitakse või ei järgita.

Teisest küljest, kuidas saab laste südamed pöörata isade poole? Jällegi on parimaks allikaks vastuste otsimisel Piibel, mis ütleb, et see südame pööramine saab alguse vanemate eeskujust, kes järgivad oma laste armastamisel omakorda Jumala eeskuju, ja laste austusest, kuuletumisest ja armastusest oma vanemate vastu.

On ju viiendas käsus juhendatud last “oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal” (2Mo 20:12). Jumala käsu kohaselt peavad mõlemad vanemad osalema lapse kasvatamisel ja lapsed peavad neid mõlemat kohtlema võrdse austusega.

Nagu uuringud on kinnitanud, ei ole midagi paremat Jumala esialgsest kavandist, mille kohaselt armastav isa ja ema koos muude perekonnaliikmetega kasvatavad lapsi Jumala juhiste kohaselt. Dr. Parke nendib seda tabavalt, öeldes, et emad ja isad on tõepoolest erinevad, “kuid nende erinevad stiilid [laste eest] hoolitsemisel täiendavad teineteist täiuslikult laste heaolu nimel” (Culbrethi tsitaat, lk 72D).

On traagiline, et ühiskond on jõudnud olukorda, kus tuleb küsida, kuhu on kõik isad kadunud – kus nii paljud neist hülgavad oma rolli. Kui sa oled isa või saad selleks ühel hetkel, siis ei pea sa seda suundumust järgima. Järgides selle asemel Jumala seadusi ja tõelisi väärtusi saad sa olla selline isa nagu Ta sinult seda ootab! Ja sinu lapsi õnnistatakse.

Soovitatav kirjandus

Piibel on praktiliste abivahendite tõeline aardekirst, mida abikaasad saavad kasutada lähedasemate, tugevamate perekondade ja abielude rajamiseks. Lisaks sellele pakub ta mitmeid võtmetähtsusega põhimõtteid õigeks laste kasvatamiseks, et aidata abielupaaridel kasvatada üles õnnelikud, terved ja hästi kohanenud lapsed. Suure osa neist ajatutest juhistest leiate te meie tasuta ingliskeelsest brošüürist Marriage and Family: The Missing Dimension (Armastus ja abielu: puuduv dimensioon). See on kõigile soovijatele täiesti tasuta.



Tänapäeval on üsna tavaline näha isarolli halvustamist meedias, kus teda kujutatakse sageli kohmaka ja saamatu tolana, sel ajal kui lapsed päästab peaaegu üliinimlik ema.

See on hiiliv, kuid laastav rünnak õige isarolli vastu. Dr. Ross Parke ütleb: “Laste peade täitmine negatiivsete kuvanditega isadest, meeste ignoreerimine, kes jagavad võrdselt kohustusi oma laste kasvatamisel ja ainult osaliselt oma rolli täitvate või sellest täielikult hoiduvate isade näitamine mõjub lihtsalt laastavalt” (Throwaway Dads, 1999, lk 81).

Kaasaegne kirjandus tugineb tugevalt sellele karikatuurile isakujust. Sellised raamatud nagu Raising Boys Without Men (Kasvatades poisse ilma meesteta) on näiteks sellest äärmuslikust nägemusest, mille kohaselt lapsed ei vaja isasid.

Nähes aga statistikat kuivõrd hedonistlikuks ja düsfunktsionaalseks ühiskond selliseid ideesid järgides muutub, küsime me, kuhu on kõik isad kadunud? Kus on nende juhtiv roll?

Milline on vastus? Paljud on isekalt oma kohustused hooletusse jätnud. Teisi on hirmutanud tänapäeva liberaalne, moraalselt relatiivne kultuur ja nad on aegamööda loobunud neile Jumala poolt antud rollist toitjate, kaitsjate, õpetajate ja hooldajatena.

Iseäranis ärevust tekitav lõik Jesaja raamatus ei kirjeldab ühiskonda ainult Jesaja eluajal, vaid ka prohvetlikult ajal enne Kristuse taastulekut. See on kõhedakstegevalt sarnane sellega, mida me näeme tänapäeval: “Ja ma panen poisid neile vürstideks ning lapsed valitsevad nende üle. Siis hakkab rahvas isekeskis rõhuma, üks ühte ja teine teist, noor tõuseb vana vastu ja vääritu auväärse vastu ... Nende näoilme tunnistab nende endi vastu, nad kuulutavad oma pattu salgamata otsekui Soodom. Häda nende hingedele! Sest nad teevad iseendile kurja ... Mu rahva sundijaks on laps ja teda valitsevad naised. Mu rahvas! Su juhid on eksitajad, nad muudavad valeks su radade suuna” (Js 3:4-5, 9, 12).

Jah, on ette kuulutatud, et isaroll on ühel päeval kõige hüljatum roll üha pimedamaks ja seadusetumaks muutuvas ühiskonnas. Sotsioloog David Blankenhorn kirjutab: “Suur osa meie üleriiklikust arutelust noorte kuritegevuse teemadel lihtsalt eirab seda elevanti toas, mille nimi on isatus. Veelgi enam, paljud analüütikud on hakanud peaaegu nägema isaduse traditsioonilisi norme mitte lahendusena noorte vägivallale, vaid selle juhtiva põhjusena” (Fatherless America, 1995, lk 29).

Niisiis on meil kohustus seista vastu ühiskonna kurjadele tavadele. Üks keskne võimalus seda teha on tugevdada perekonda nii palju kui me suudame.