Edukas laste kasvatamine: mis selle tagab?

Paljud lapsevanemad on masenduses kui küsimuse all on laste kasvatamine. Millised piiblitõed panevad sellele õige aluse?

Kui 1999. aastal hukkus traagiliselt lennuõnnetuses John F. Kennedy Jr. [USA presidendi John Kennedy poeg] koos oma abikaasaga, esinesid avalikkuses mitmed tema sõbrad, sugulased ja kunagised juhendajad, jutustades noore mehe lapsepõlve kogemustest. Kommenteerides tema mainet teda hästi tundnud inimeste seas, märkis ajakiri Newsweek: "See 1960. aastate laps, kellel oli ülisuur tõenäosus kasvada kummaliseks ja ebakindlaks inimeseks, kujunes üheks muretuimaks meheks, kes oli alati seltskonna keskpunktiks" (26. juuli 1999, lk 52).

Kuidas kujunes sellest noormehest, kes kasvas üles Kennedyte perekonnale keskendunud avalikkuse tähelepanu ja surve all, nii normaalne inimene?

Mis mind rabas meediast tema elu analüüsi lugemisel ja kuulmisel, olid sagedased viited tema ema Jackie meelekindlusele kasvatada oma lapsi ühe kindla eesmärgiga.

Ma ei tahagi, et keegi teist jõuaks järeldusele nagu oleks proua Kennedy olnud eeskujuks lastekasvatuse alastes teadmistes. Me ei pruugi jagada tema nägemust sellest, milliseks laps peaks kasvama. Kuid ma tahan rõhutada, et tal oli kindel eesmärk ja ta oli valmis tegema selle saavutamise nimel märkimisväärseid jõupingutusi.

Rääkides tema jõupingutustest laste kaitsmisel, jätkas Newsweek: "Ta hoidis neid eemal nende nõbude kõige hullemate liialduste eest, kellest mõned elasid kiiret ja lõtva elu ning eksperimenteerisid narkootikumidega." Mis puudutas Jackie hilisemat suhet juba tema täiskasvanud pojaga, märkis Newsweek, et John "armastas oma ema väga ning vestles temaga sageli ja intiimselt" (lk 47).

Paljud vanemad peaksid ennast tänapäeval edukaks kui nende lapsed nendega üldse räägiksid!

Mis põhjustel saavad lastest just sellised täiskasvanud nagu neist saavad? Kuidas on nii, et ühest tillukesest süütust beebist kasvab isetu heategija, samal ajal kui teisest saab massimõrvar?

Peaaegu kõik lastekasvatuse autoriteedid on arvamusel, et täiskasvanud "toode" kujuneb geneetika (looduse) ja keskkonna (kasvatuse) baasil. Mille osas ei olda sama ühesel seisukohal, on nende kahe mõju vahekord. Uurime seda lühidalt ja vaatame siis, mida meie vanematena saame ette võtta kasvatuse poolega.

Harimine läbi armastuse

Pange tähele, mida ütleb üks ema ja kirjanik oma raamatus I Didn't Plan to Be a Witch: and Other Surprises of a Joyful Mother [Ma ei kavatsenud olla nõid: ja teised rõõmsa ema üllatused]: "Vastupidiselt sellele, mida me oleme võib-olla kuulnud, ei ole lapsed nagu savi, mida me võime voolida milleks iganes me tahame kui me ainult piisavalt üritame. Nad on seemned. See, mille seemneks nad on, sai istutatud juba hetkel, mil nende eksistents algas. Mõned võivad olla apelsinipuud ja teised sidrunid. Aednikena on meie töö jälgida, kasta, anda päikest, rohida, väetada ja hoolitseda nende eest, et me suudaks meile antud seemnetest kasvatada kõige kaunima taime" (Linda Eyre, 1996, lk 107).

Aedniku analoogia on kahtlemata kohane ja ka piibellik. Jeesus Kristus kasutas sellist sümbolismi mitmel korral. Johannese evangeeliumis ütleb Ta meile: "Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on viinamäe aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, Tema kõrvaldab ja igaüht, mis kannab vilja, Tema puhastab, et see kannaks rohkem vilja" (Jh 15:1-2).

See põhimõte on laste kasvatamisel kriitilise tähtsusega, kuna Jumal meie taevase Isana kasvatab vaimseid lapsi (Ro 8:6).

Kui me uurime Piiblit tähelepanelikult, jõuame me arusaamisele, et Jumalal on tegelikult tohutu eesmärk oma laste jaoks. Ta töötab selle nimel, et me saaksime oma meeltes ja iseloomu poolest täielikult Tema sarnaseks. See on tõesti nii! Ta töötab selle nimel - täpselt nii nagu Jeesus Johannese evangeeliumis kirjeldas. Kõik Tema jõupingutused on suunatud meie ülimale heaolule ja meie igavesele kasule. Ta armastab meid piiritult ning tahab meile anda kõik head ja täiuslikud annid (Jk 1:17).

Oma armastuses meie vastu on Ta lubanud ka meil selles füüsilises maailmas saada "loojateks". Peale seda kui Ta seadis esimese mehe ja naise Eedeni aeda elama, käskis Jumal neil "olla viljakad ja paljuneda" (1Mo 1:28). Psalmis 127:3-5 me loeme: "Vaata, lapsed on pärand Issandalt, ihusugu on tasu temalt! Otsekui nooled sangari käes, nõnda on noorepõlve pojad! Õnnis on mees, kes oma nooletupe nendega on täitnud..."

Lapsed on seega antud meile õnnistuseks. Nad ei pea olema meile ainult rõõmu ja jõu allikateks, vaid nad on mõeldud meile võimaluseks valada välja oma armastust. See on üks viis, kuidas meie taevane Isa õpetab meid olema Tema sarnased. Seega tuleks mõista, et efektiivse laste kasvatamise õigeks aluseks on tõeline armastus meie laste vastu - jumalik armastus, mis keskendub nende heaolule ja ülimale edule.

Me teame, et ema armastus lapse vastu on emotsioon, mis on osa tema loomusest. Nii imeline ja võimas kui ka see on, ei ole see siiski võrdne Jumala täiusliku armastusega meie vastu.

Hea sõnum on, et Jumal võib anda ja annabki meile samasuguse armastuse meie laste vastu - kui me seda Temalt palume. Meie omalt poolt peame püüdma viia kõik oma teod vastavusse Tema täiuslike standarditega. Kui me seda teeme, avaldab see tohutut mõju meie suhtlusele oma lastega!

Kui te võtate hetkeks aja maha ja mõtlete konfliktidele oma lastega, siis te näete tõenäoliselt, et need tulenevad sageli lapse soovist tegutseda vastupidiselt sellele kuvandile - praegusele või ka tulevasele - mis teie peas tema kohta eksisteerib. Lapsed ei sobi alati ideaalselt neisse vormidesse, mille me nende jaoks loome - isegi neisse, mis tulevad kasuks ainuüksi neile endile.

Isegi kui nad "sobiksid vormidesse", siis ei pruugi nad ikkagi vastata meie ootustele, kuna me ei ole neile korralikult selgeks teinud, mida me neilt ootame. Ilma sellise suhtluse ja juhendamiseta on eesmärgid, mille me oma laste tulevikule seame, määratud läbikukkumisele. Võttes arvesse erinevaid küpsusastmeid, on ebatõenäoline, et lapsed ja vanemad kujutleksid juhuslikult eesmärki ühtemoodi.

Hõõrdumine vastamata jäänud ootuste tõttu

Kirjas efeslastele 6:4 leiame me apostel Pauluse juhise laste kasvatamiseks. Ta ütleb: "Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale..." Varsti vaatame me ka ülejäänud salmi, ent mõelgem hetkel sellele küsimusele: miks ta niiviisi ütles?

Võib-olla seetõttu, et mainitud probleem oli esimesel sajandil sama levinud kui tänapäeval. Miks on nii palju hõõrdumisi ning viha vanemate ja laste suhetes? Kaasaja kogemus ütleb meile, et laste, iseäranis noorte teismeliste provokatsioonid on enamasti laste ja vanemate huvide konflikti tulemus.

See võib olla lisaks mõlemapoolsete isekate motiivide tulemus. Selle allikaks võivad olla ka erinevad tulevikuvisioonid või -sihid, millest me juba rääkisime. Sellest võib aga saada kohutav komistuskivi. Mis võiks tekitada veel rohkem frustratsiooni kui keegi, keda sa armastad, vaidleb järjekindlalt vastu sellele, mille õigsuses sa oled veendunud.

Ema ja isa näivad sageli oletavat, et nende lapsed näevad loomulikult asju samal viisil kui nemad ise ja järgivad nende nägemust. Nad võivad jõuda oletusele, et kui laps selle nägemuse või kuvandiga ei kohandu, on ta lihtsalt mässumeelne.

Minu kogemus staažika õpetaja, nõustaja ja oma vigu möönva lapsevanemana näitab siiski, et süü peitub valdaval osal juhtudest milleski muus. See on vanemate suutmatus korralikult oma pojale või tütrele edastada, millist käitumist nad temalt ootavad, aga ka suutmatus pakkuda talle vajalikke vahendeid selle käitumise õppimiseks ja omandamiseks.

Mõelge nüüd oma väga väikeste laste peale. Nii pea kui enamus väikelapsi õpib joonistama või pilte värvima, meeldib neile neid uhkelt oma vanematele demonstreerida. Kujutage ette kui löödud oleks väike laps, kui tema isa tõreleks temaga, sest ta joonistas kriipsumehe, aga mitte puu, mida isa oleks soovinud näha. Naeruväärne näide? Muidugi, kuid see aitab selgitada olulist tõde.

Kuigi kõik meist peaksid sellist vanemlikku reaktsiooni lubamatuks, teeme me võib-olla sedasama kui küsimuse all on käitumine ja iseloomujooned.

Ma olen toidupoes või mõnes muus avalikus kohas sageli jälginud ema karjumas väikelapse peale, et ta käituks korralikult. Mida aga teie arvates tähendavad sõnad "korralikult käituma" tegelikult väikelapsele? Isegi täiskasvanute jaoks on käitumine keeruline mõiste, mida kujundavad sellised tegurid nagu meie oma vanemate väärtused, meie sotsiaalne keskkond, kultuurilised tõekspidamised ja Jumala vaimne seadus.

Jutu mõte on selles, et me ei saa oodata oma lastelt kohest ja automaatset kohanemist sellega, mille me ise omandasime alles peale mitmeid aastaid valusaid õppetunde. Me tohime neid lugeda vastutavaks ainult selle eest, mida me ise oleme neile põhjalikult ja kannatlikult õpetanud. Teisiti tegutsemist käsitlevad nad täiesti õigustatult ebaõiglasena.

Kas meie armastus oma laste vastu on võrdne Jumala armastusega?

Vaatame nüüd ülejaäänud osa kirjast efeslastele 6:4: "... vaid kasvatage neid karistuses ja Issanda manitsuses." Paulus lõpetab siin eelmise mõtte vajadusest mitte ärritada lapsi, julgustades vanemaid õpetama ja kasvatama oma järeltulijaid armastuse vaimus ning hoolitsuses, mis iseloomustab Jumala suhtumist oma lastesse. Kasvatus ja manitsus käivad käsi-käes lapse motiveerimisel ja juhtimisel positiivse kasvamise ja arengu suunas.

Peatugem hetkeks, et mõtiskleda kurva tõe üle. Liiga paljud emad ja isad kas ei kavatsenudki üldse lapsevanemateks saada või ei mõistnud enne kui uskumatult palju jõupingutusi ja pühendumist laste kasvatamine nõuab. Selle tulemusena on paljud masendunud kui vähe aega ja vabadust on neil peale laste saamist oma huvide ellu viimiseks.

Liigagi paljudel juhtudel - ja muidugi, isegi üks juhtum oleks liiast - areneb vanematel välja tõeline vaenulikkus oma liha ja vere vastu. Põhjuseks võib olla armukadedus, isekus, konkurents, edevus või ükskõik milline muu vale ajend. Sellest vaenulikkusest vabanetakse ainult siis kui vanemad saavad vaimselt piisavalt küpseks, et tähtsustada oma laste heaolu vähemalt enda heaoluga samaväärselt.

Lapse harimine ja kasvatamine viisil nagu Jumal seda meilt ootab, on raske ja intensiivne töö. See eeldab teatud määral isiklike huvide ohverdamist, mis ei ole meile mitte alati loomulik. Me oleme edukad ainult sel juhul kui meie tõeliseks ajendiks on taoline armastus oma laste vastu, mis on Jumalal vaimsel tasandil ka oma laste vastu.

Elu on klassituba

Kui Kõigeväeline kutsus oma rahva Egiptusest välja, oli neid sajandeid valesti haritud. Nad olid kaotanud peaaegu kogu teadmise juhistest, mille Looja andis nende esiisadele. Nii võttis Ta oma armastuses endale aega neid hoolikalt juhendada, kuidas elada vastavalt Tema õiglusele.

Siis kannustas Jumal neid prohvet Moosese vahendusel säilitama Tema eluviisi, andes seda edasi oma lastele, sugupõlvest sugupõlve. Nii talitades andis Ta neile - ja ka meile - tähtsa valemi noorte õpetamiseks ja juhendamiseks.

Me leiame palju praktilist tarkust 5. Moosese raamatu 6. peatüki lühikestest salmidest: "Ja needsinased sõnad, mille ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!" (salm 6).

Pange tähele, et tõeline ja efektiivne moraalne või eetiline õpetus peab põhinema isiklikul veendumusel. Me ei või ju oma lastelt oodata eluviisi omaks võtmist, mida me ise ei usu ega praktiseeri. Meie õpetussõnad oleks siis tõesti tühjad ja puuduks vanemlik eeskuju, mis kinnitaks meie juhiseid.

Kui me aga oleme juba õigele eluviisile pühendunud, siis ütleb Mooses meile, kuidas vahendada seda oma lastele: "Kinnita neid [Jumala sõnu] oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes... Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele!" (5Mo 6:7-9).

Lubage mul siin detailidesse laskumata lihtsalt ära märkida, et Mooses kasutab termineid, mis kirjeldavad meie igapäevaseid tegevusi. Ta räägib eluviisist, mitte mingist kummalisest rituaalist.

Vaatamata sellele tean ma kristlastest lapsevanemaid, kes on üritanud neid salme järgida, tõlgendades kõiki mainitud tegevusi rangelt ja sõna-sõnaliselt. Laste usuline juhendamine korraldati vastavalt neile igapäevastele tegevustele. Ma olen seejuures tähele pannud, et vanemad, kes kasutavad sellist lähenemist, suhtlevad oma lastega loomulikul viisil väga vähe. Mõne jaoks on selline legalistlik tõlgendus saanud lõksuks, mis on varjutanud Jumala poolt tegelikult antud hindamatud juhised.

Muidugi on see hea kui te tahate tõepoolest kirjutada kümme käsku oma kodu uksepiitadele. Te võite sellest kujundada interaktiivse piibliprojekti, mis on ühtaegu õpetlik ja lõbus kogu perele. Oleks aga väga traagiline kui te asendate selle, mida Jumal tegelikult kõigilt kristlastelt soovib, lihtlabase sõnade kirjutamise kohustusega: "Niisugune on leping, mille ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: Ma panen neile südamesse oma käsud ja kirjutan need neile meelde" (He 10:16).

Jumal tahab, et me elaksime lapsevanematena õigete väärtuste kohaselt ning annaksime neid kogu elu kestel oma lastele edasi. Seda ei tule teha ainult ametlikult, vaid kõigi igapäevaste tegevuste kaudu, mis toovad pere loomulikul viisil kokku.

Ma tean paljusid vanemaid, kes kaebasid, et nende lapsed vihkavad vaikselt istumist igapäevases piiblitunnis või ei ilmuta selle vastu lihtsalt mingit huvi. Jumala antud juhistest on selge, et Tema aimas seda ette juba kaua aega tagasi! Ta teadis, et nii-nimetatud usulisel juhendamisel on vähe väärtust, kui see toimub lahus praktilistest näidetest ja rakendustest.

Kui seda soovitakse korralikult läbi viia, siis eeldab Jumala poolt perekondadele antud igapäevaste tegevuste kaudu õpetamise protsess nii head ajaveetmist kui ka järjekindlat suhtlust vanemate ja laste vahel, mis stimuleerib vaimset arengut.

See ongi kasvatus, millele viitas apostel Paulus kirjas efeslastele 6:4. Jumal, kes kavandas ja ehitas imelise inimaju ja -keha, nägi ette vajadust sellise hoolitsuse järgi. Meie suutmatus seda pakkuda teeb kahju nii lastele kui ka meile endile. Ometi, kui tahes tähtis ka õpetamine sõna ja näite kaudu ei oleks, ei hoia see siiski alati last vigade tegemisest või tahlikust sõnakuulmatusest.

Julgus distsiplineerida

Kahjuks ei ela enamus lapsi pidevalt oma vanemate ja õdede-vendade seltskonnas. Mõned viiakse päevakeskustesse juba väikelapse eas, mis jätab nad sageli ilma olulisest kontaktist oma vanematega, välja arvatud lühike aeg hommikul ja õhtul.

Ka nende harimisega ei tegele ainult nende vanemad. Kool, noorteorganisatsioonid, suvelaagrid, sport ja terve hulk muid ettevõtmisi tekitavad regulaarseid kontakte nende ning teiste laste ja täiskasvanutest järelvaatajate vahel. Nad võivad kokku puutuda väga erinevate isikute ja eeskujudega. Teatud piirini on see loomulikult hea. Lapsed vajavad erinevaid elukogemusi ja sotsiaalseid kontakte, et õppida elama reaalses maailmas, mis on sageli vaenulik maailm.

Kuid sellel on ka oma negatiivne külg. Need samad situatsioonid allutavad meie lapsi mõjudele, mis on sageli vastuolus kodus antud eeskuju ja õpetustega.

See näitab laste korraliku õpetamise tähtsust kodukeskkonnas, et leevendada väljaspoolt tulevaid negatiivseid mõjusid. Veelgi enam, vaatamata sellele kui hästi me neid kasvatame, on nad vastuvõtlikud inimloomuse kapriisidele ja vägagi tõelise Saatana, selle maailma jumala mõjutustele (vaata 2Ko 4:4).

Vead ja ekslik käitumine on vältimatud. Kui see juhtub, peavad olema vanemad esimesed, kes määravad sobiva karistuse, mis juhib tähelepanu kohatutele tegudele ja aitab lapsel eristada õiget valest (vaata Õp 22:6; 29:15).

Pöördume tagasi näite juurde Jumala juhistest Iisraeli rahvale. "Ja kõik need õnnistused saavad sulle osaks ja tabavad sind, kui sa võtad kuulda Issanda, oma Jumala häält" (5Mo 28:2, rõhuasetused lisatud).

Me näeme, et Jumal lubas oma rahvale erilisi õnnistusi, kui need kuuletuvad tema häälele. Sellel mündil oli ka teine külg. Kui rahvas ei kuuletu, järgnevad hoopis teistsugused tagajärjed: "Aga kui sa ei kuula Issanda, oma Jumala häält, ei pea hoolsasti kõiki tema käske ja seadlusi, mille ma täna sulle annan, siis tulevad su peale kõik need needused ja tabavad sind" (salm 15).

Need ettekuulutatud õnnistused ja needused osutavad distsipliini printsiibile. Sõnakuulekuse eest antakse tasu ja sõnakuulmatusele järgnevad karistused. See on hoiatuseks, et õige ja vale viivad erinevate tulemuste ning tagajärgedeni. Mõned neist sünnivad muidugi automaatselt nagu me juba lastena avastasime. Teised parandusviisid peab aga tarvitusele võtma armastav lapsevanem - järgides Jumala eeskuju, et aidata juhtida last elus läbi raskete iseloomu arendamise etappide.

Me näeme, et seda kohase ja armastusest lähtuva distsipliini põhimõtet on kajastatud Uues Testamendis: "Sest keda Issand armastab, seda Ta karistab; Ta peksab iga poega, keda Ta vastu võtab. Taluge karistust kasvatuseks: Jumal kohtleb teid kui poegi; sest milline poeg on see, keda isa ei karista?" (He 12:6-7).

See lõik ja järgnevad salmid teevad selgeks, et mingisugune kõlbeline puhastamine - see on siis karistamine - on vajalik laste suunamisel õige eluviisi poole. Siit selgub, et parandamine ja karistamine on vanemlikule armastusele kohased teod. Vanemad, kes armastavad oma lapsi tõeliselt, kehtestavad väärtuseid ja standardeid, harivad oma lapsi nende osas ning seavad sisse distsipliini, et aidata noortel meeltel eristada õiget valest.

Kui seda rakendatakse õigeaegselt ja järjekindlalt, siis võib varastel eluaastatel kehtestatud kohane distsipliin säästa last hilisemas elus mitmetest valusatest kogemustest ja probleemidest. Pange tähele nõuannet Õpetussõnades 19:18: "Karista oma poega, kuni veel on lootust, ja ära soovi tema surma!" Fraas "kuni veel on lootust" teeb selgeks, et karistus on mõeldud pikemas perspektiivis lapse hüvanguks, mitte vanema "rahuldamiseks".

Siinkohal on ehk sobilik esitada väike hoiatus. Aktsepteeritavad ja seaduslikud karistusmeetodid erinevad rahvuste ja kultuuride lõikes ning mõnes ühiskonnas ei pruugi need olla üldse lubatavad. Vanemad peavad alati tegutsema targalt.

Jätkates lõiku, mida me lugesime ennist 12. peatükis kirjas heebrealastele, puutume me siin kokku potentsiaalse probleemiga. Viidates maapealsetele isadele, kirjutab autor: "Sest nemad on küll meid mõne päeva oma heaksarvamist mööda karistanud, aga Tema karistab meid tõesti selle hea otstarbega, et me saaksime osa Tema pühadusest" (salm 10).

Erinevalt meie taevasest Isast saame meie lihast ja luust isadena karistada ainult vastavalt oma piiratud arusaamisele ja teeme seda ehk vahel valedel ajenditel. Distsiplineerimine peab alati toimuma armastusega, ilma vaenulikkuseta, ja sellega peab kaasnema arusaadav ja objektiivne selgitus ekslikust käitumisest ning õigetest alternatiividest.

Kuigi vahel võib ja isegi peab karistusega kaasnema teatud määral "õiglast viha" - patu, mitte aga lapse suhtes - ei tohi karistus kunagi olla laste ründamine meie isikliku valu või solvumise pärast, mida nad meile on põhjustanud. Nagu me äsja Pühakirjast nägime, ei ole lapsevanemad selles osas mitte alati edukad.

Lapse terve arengu tagamise ja eduka kasvatuse kohta on kirjutatud köidete kaupa raamatuid ja neid tuleb veel rohkem juurde. Suur osa tänapäeva ekspertide poolt selles valdkonnas väljaselgitatust on õige ja kasulik. Kui see on korrektne, siis leiate te selle olevat kooskõlas Piibliga, sest Jumal lõi perekonna ja kehtestas seda reguleerivad seadused.

On veel palju asju, mida me kõik peame õppima. Kõige tähtsam on ikkagi hoolsalt ja järjepidevalt rakendada põhimõtteid, mida me juba teame. Siin käsitlesime me kolme laiaulatuslikku ja fundamentaalset laste kasvatamise elementi - armastust, juhendamist ja distsipliini. Me loodame, et lapsevanematena jätkate te enda harimist ning peate sammu uute teaduslike vaatenurkade ja teadmistega, mis on kooskõlas kõigi teadmiste algallika, Piibliga.

Jumal on andnud meile vastutuse oma lihaste laste kasvatamise eest, kellel kõigil on võimalus lõpuks saada Tema vaimseteks lasteks. Tema ja nende pärast peame me olema edukad!