DA VINCI KOOD, KRISTLUS JA PIIBEL

Don Hooser, The Good News Magazine, May/June 2006

Teost “Da Vinci kood” on müüdud üle 40 miljoni eksemplari ja sellest on tehtud film. Kui palju sellest loost rajaneb aga faktidel ja kui suures osas on tegu väljamõeldisega? Ja kui oluline on teil seda teada?

“Da Vinci kood” on ilukirjanduslik põnevusjutt, mille tegevus peaks väidetevalt aset leidma tegeliku ajaloo foonil. Kui palju sellest “ajaloost” on aga üldse tõene?

Ajatu ja täiuslik tõe ning ajaloolisuse standard on Piibel. Seal sisaldub tõeline ajalugu – Jumala veatu tunnistus minevikust, olevikust ha tulevikust.

“Da Vinci kood” üritab rekonstrueerida Jeesus Kristust, taasleiutada kristlust ja radikaalselt ümber teha Piiblit. Üks raamatu peategelasi esitab selle teose ühe peamise eelduse leheküljel 235: “... peaaegu kõik, mida meie isad meile Kristuse kohta õpetasid, on vale.” (Kõik viited siin ja edaspidi on antud raamatu ingliskeelsele, mitte eestikeelsele versioonile – tõlkija märkus.)

Mida me peaksime uskuma – “Da Vinci koodi” või Piiblit? Üldtunnustatud kristlusest pole meile palju abi. Nagu me peagi näeme, siis iroonilisel kombel hävitab Piibel usalduse ka suure osa tänapäeva kristluse vastu.

Millest tuleneb “Da Vinci koodi” hämmastav populaarsus?

“Da Vinci kood” näib olevat kõigi aegade kõige paremini müüv romaan. Ostjad on haaranud seda üle 40 miljoni eksemplari, seda on tõlgitud enam kui 40 keelde ja tõlkimine jätkub!

“Da Vinci koodist” on saanud popkultuuri fenomen. Tegelikult on see sünnitanud terve kirjastustööstuse – raamatud ja veebilehed, mis seda ülistavad ja parodeerivad, ning kristlikud raamatud ja ja veebilehed, mis selle väiteid ümber lükkavad.

Miks on see raamat nii populaarne? Kirjanik Dan Brown on andekas jutuvestja, kes teab, kuidas köita erinevaid inimesi – mõrvamüsteeriumite austajaid, armastusromaanide lugejaid, ajaloofänne, religioonis kahtlejaid, vandnõuteoreetikuid, radikaalseid feministe, intelligente, keda tõmbavad kristluse “alternatiivsed” versioonid ja isegi kunstihuvilisi, kellele võib huvi pakkuda, kas itaalia kunstnik Leonardo da Vinci tõesti pani oma maalidesse salajased vihjed.

“Da Vinci kood” sõidab meie kultuuri hetkelainete harjadel: paljastused skandaalide kohta katoliku ja muudes kirikutes; kasvav huvi apokrüüfiliste ja gnostiliste kirjutiste vastu, mis olevat väidetavalt tõesed tunnistused Jeesuse elu kohta; “vaimsus on hea, kuid religioon paha” meelelaad; Lääne ühiskonna feminiseerumine; vaimustus New Age'ist; teadmiste puudumine Piibli kohta; ja kuigi muude religioonide kritiseerimine on poliitiliselt ebakorrektne, siis kristluse kritiseerimiseks on praegu avatud hooaeg.

Ja muidugi seks müüb – seega peaksime me müügihitiks kujunenud romaani puhul ette aimama seksuaalset vaatenurka. “Da Vinci koodis” on selleks Jeesuse kujutamine füüsilises vahekorras ja üleskutse “püha feminiinsuse” taastamiseks, seksuaalrituaalid ja jumalannade austamine.

Süžee

Süžee tänapäevane osa hõlmab 24 tunni jooksul toimuvaid sündmusi, peamiselt Pariisis, Londonis ja Šotimaal. Seal on palju üllatavaid vihjeid järgimiseks, salasõnumeid tõlgendamiseks ja inimesi identifitseerimiseks.

Filmis on religioossete sümbolite ekspert, Harvardi ülikooli professor Robert Langdon (keda mängib ameerika näitleja Tom Hanks) pandud paari koodide ja muude salasõnumite analüüsile spetsialiseerunud detektiivi Sophie Neveu'ga (keda mängib prantsuse täht Audrey Tautou), et aidata lahendada Jacques Saunière'i, Pariisi Louvre'i muuseumi kuraatori kummalise mõrva saladust.

Nad avastavad, et Saunière mõrvati, sest ta oli Siioni prioraadi suurmeister. Siioni prioraat on väidetavalt salaühing, mis asutati varjamaks “tõde”, et Jeesus Kristus abiellus Maarja Magdaleenaga, valmistades teda ette juhtima kirikut peale oma surma.

Selle salateadmise kohaselt oli Maarja Magdaleena Kristuse ristilöömise ajal Temast rase ja Prantsusmaal on tänaseni säilinud nende järeltulijatest alguse saanud kuninglik suguvõsa. Reaalse karika või peekri asemel oli “Püha Graal” Maarja Magdaleena ise – “anum”, kes hoidis oma üsas Jeesuse verd, kandes Tema last.

Väidetavalt on Siioni prioraat peitnud Maarja Magdaleena luud koos arvukate dokumentidega, mis “tõendavad” seda tõde. See avaldatakse maailmale kui selleks on saabunud õige aeg.

Loos on vandenõusse segatud katoliku preestriordu Opus Dei (ladina keeles “Jumala töö”) liikmed, kes ei peatu millegi ees – kaasa arvatud mõrvad – et hoida seda “tõde” varjatuna. Selle tõe ilmsikstulek ei õõnestaks mitte ainult patriarhaalset katoliku kirikut, mis on naisi alla surunud, vaid lükkaks ümber kogu kristluse alused.

Kuidas? Näidates, et Jeesus Kristus, olles küll suur õpetaja, oli tavaline surelik ja ekslik inimene – ja ei olnud olemas mingit imelist sündi neitsist, täiuslikku elu ega ülestõusmist surnuist.

Kas me saame eristada tõde väljamõeldisest?

“Da Vinci koodis” on palju ruumi pühendatud “ajaloo” selgitamisele kolme peategelase – Roberti, Sophie' ja Püha Graali fanaatiku Leigh Teabingi poolt.

Kuid see on “ajalugu”, mis eksisteerib suures osas eelarvamustega kirjaniku Dan Browni ja ühe tema peamise allika, 1982. aastal ilmunud raamatu “Püha veri, püha Graal” kaasautorite Michael Baigenti, Richard Leigh' ja Henry Lincolni ettekujutustes (neist kaks esimest üritasid tulutult Browni kohtusse kaevata nende ideede kasutamise eest tema raamatus).

Kristlane, kes on veendunud Piibli tõepärasuses, hindab raamatuid Piibli alusel, mitte Piiblit muude raamatute alusel. Kuigi tõlked toovad vahel arusaamisse väikeseid eksitusi, on algne heebreakeelne Vana Testament ja kreekakeelne Uus Testament absoluutselt tõesed ja usaldusväärsed. Jeesus ütles oma palves Jumalale: “Sinu sõna on tõde!” (Jh 17:17).

See ei ole asi, mida me peaksime aktsepteerima ainult pimedas usus. Kui te tahate siiralt teada tõde, siis te võite leida mitmeid tõendeid, et Jumal eksisteerib ja et “kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud” (2Ti 3:16). Tellige lihtsalt meie tasuta ingliskeelsed brošüürid Jesus Christ: The Real Story (“Jeesus Kristus: tõeline lugu”), Life's Ultimate Question: Does God Exist? (“Elu ülim küsimus: kas Jumal on olemas?”) ja Is the Bible True? (“Kas Piibel on tõene?”) ning tõestage need asjad enda jaoks.

Nii piibellik kui ka ilmalik ajalugu paljastavad “Da Vinci koodis” mitmeid räigeid eksimusi. Paljudest konkreetsetest vigadest saate lugeda sellistest raamatutest nagu James Garlow' ja Peter Jonesi Cracking Da Vinci's Code (“Da Vinci koodi lahendamine”), Darrell Bocki Breaking the Da Vinci Code (“Da Vinci koodi murdmine”) ja Josh McDowelli The Da Vinci Code: A Quest for Answers (“Da Vinci kood: vastuseid otsimas”). Palju kasulikke allikaid on võimalik leida ka internetist.

Selle artikli pealkiri on aga oluline selles mõttes, et ei piisa ainult kahe vaatenurga – Piibli ja “Da Vinci koodi” – käsitlemisest. Ka enamuse kristlike kirikute vaatenurk erineb ulatuslikult Piibli vaatenurgast ja algkristlaste eluviisist.

Igasugune segu tõest ja eksitusest on ekslik

Kahjuks oletab enamus inimesi Piibli hoolika lugemise asemel, et õpetused ja tavad, mida esitletakse tavaliselt “kristlikena”, peegeldavadki korrektselt Piibli õpetusi. Tulemuseks on sageli vale mulje sellest, mida Piibel ütleb. Mõned hakkavad kahtlema, oletavad, et Piiblil puudub autoriteet ja leiavad, et see pole väärt lugemist. Palun lugege seda Raamatut, et teada saada, mis on tõde!

Inimesi petetakse harva õpetustega, mis on täielikult valed. Enamus pettusi saab teoks siis kui eksimust on segatud piisava hulga tõega, et muuta see usutavaks – nii näib võltsing tõesena. Taoline pettus sai alguse kui Saatan sõbrunes Eevaga ja eksitas teda pooltõdedega. “Hea ja kurja tundmise puu” (1Mo 2:17) sümboliseeris osaliselt segadust, mis tuleneb tõe ja vale segamisest.

Pettuse õnnestumine sõltub ka sellest kui süütuna näib petis. Apostel Paulus hoiatas inimeste eest, kes on “valeapostlid, petised töötegijad, kes endid moondavad Kristuse apostliteks” (2Ko 11:13).

Uskuge või mitte, aga enamuse kirikute uskumused on segu Piibli õpetustest ja paganlikest traditsioonidest. Ei ole imestada, et suurt emakirikut kutsutakse “Babüloniks”, sest heebrea sõna Paabel ehk Babülon tähendab “segadust” (Ilm 17:1-6; 1Mo 11:9). Ja kui reformatsiooni ajal puhastasid “tütarkirikud” ennast paljudest ekslikest traditsioonidest ja kommetest, siis ei teinud nad seda kaugeltki piisava põhjalikkusega!

Kahtlemata segab “Da Vinci kood” pisut tõde hulga valega. Selle sissejuhataval leheküljel on esitatud järgmine jultunud väide: “Kõigi kunstiteoste, arhitektuuriobjektide, dokumentide ja salarituaalide kirjeldused selles romaanis on täpsed.” Tegelikult on suur osa neist kõike muud kui täpsed. Kuna kirjaniku ajaloos ja faktides sisalduvad loendamatud vead, siis kui vähe võib veel teda usaldada keeruliste teoloogiliste küsimuste kajastamisel!

Kuid mõned väited selle kohta, kuidas arvukad “kristlikud” õpetused on alguse saanud paganlusest, on tõesed. Pange tähele – ükski osa Piiblist ei pärine paganlusest ja ka algkristlaste õpetused ei pärinenud paganlusest, kuid paganlikud ideed ja kombed hakkasid kirikusse imbuma juba selle ajaloo varasel perioodil.

Enamuses ekslikes teooriates, mis tänapäeval ringlevad, ei ole midagi uut. “Da Vinci kood” äratab ellu ja populariseerib ammu ümber lükatud valeõpetusi. Religiooni ajalugu tunneb arvukaid müüte, mis põhinevad eelmistel müütidel, mis põhinevad omakorda veelgi varasematel müütidel.

Peamised vead “Da Vinci koodis”

Jeesus Kristuse maise teenistuse ajal aitasid Tema eeskuju ja õpetused tõenäoliselt rohkem kaasa naiste austamisele ja nende tõusule vaimuliku võrdsuseni kui kellegi teise tegevus ajaloo kestel. Evangeeliumid märgivad korduvalt, et naised olid tema pühendunumate järgijate seas.

On tõsi, et naiste rõhumine ja allasurumine on olnud aegade algusest peale lubamatult tavalised. Kuid see romaan pakub välja teise äärmuse – et naised on vaimselt ülimuslikud, kuna nende üsadest sünnib uus elu, mida toidavad nende rinnad. Seal tehakse ettepanek pöörduda tagasi matriarhaalsesse paganlusse koos sellega kaasneva rituaalse seksiga. Raamatus toetatakse isegi jumalannade teenimist, tõstes eriti esile Maarja Magdaleena.

“Da Vinci kood” esitab mitmeid ekslikke ja ennekuulmatuid väiteid. Muuhulgas:

Palun pidage meeles, et Piibli õpetuse kohaselt on Jumala perekonnas ainult kaks isikut – Jumal Isa ja Jeesus Kristus – ning neile viidatakse alati meessoo vorme kasutades. Jumalannasid seal ei ole. Ei tohiks teha paganlusel rajanevaid oletusi, et kui on olemas Jumal Isa, siis peaks olema ka Jumalanna Ema.

Nagu selgitab apostel Paulus: “Sest Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus” (1Ti 2:5). Ei Jeesuse ema Maarja ega Maarja Magdaleena ole jumalaks või vahendajaks Jumala ja inimeste vahel. Pole ka keegi neist väidetav “pühak”.

Vandenõud, vandenõud!

Kui te otsustate “Da Vinci koodi” lugeda või vaadata filmi, siis oleks palju parem kui teil oleks tugev piibellik alus, et te ei kujundaks oma arvamusi Piibli ja Jeesus Kristuse kohta selle raamatu või filmi põhjal!

Inimesi paeluvad salajased vandenõud nii väga, et nad kujutavad neid ette, pühenduvad neile ja liialdavad nendega. See muudab nad aga pimedaks maailma suurima vandenõu ja varjamise suhtes, mille on korraldanud “Saatan, kes eksitab kogu maailma” (Ilm 12:9). Jeesus Kristus nimetas teda “selle maailma valitsejaks” (Jh 12:31; 14:30; 16:11). Paulus ütles, et “sellesinase maailma jumal on [kõikide meeled] sõgedaks teinud” (2Ko 4:4). Johannes kirjutas, et “kõik maailm on tigeda võimuses” (1Jh 5:19).

Saatan ei hooli, mida te usute, kuni see ainult pole tõde. Ta tahab, et te paneksite tükkidest kokku oma isikliku jumala, milline too siis iganes ka oleks.

Saatan on alati soovinud hävitada Jeesus Kristust ja tõde, mida Ta õpetas. Ta mõjutas kuningas Heroodest katsele tappa Jeesust kui too oli veel laps (Mt 2:1-18). Ta üritas meelitada Teda patustama (Mt 4:1-11). Ta püüdis mitu korda Jeesust surma saata ja lõpuks läks see tal korda ristilöömise kaudu roomlaste poolt. Kuid Kristus tõusis surnuist peale kolme ööd ja kolme päeva ning läks hiljem taevasse, kus Ta valitseb Jumala paremal käel (1Pe 3:21-22).

Kuid Saatan pole eales lõpetanud katseid “tõde ülekohtuga kinni pidada” (Ro 1:18). Ta levitab jätkuvalt arvukaid võltsinguid piibellikust kristlusest nagu ka mitmesuguseid muid religioone. Kuid on olemas vaid üks tee igavesesse ellu – Jeesus Kristuse ja Tema ilmutatud sõna, Piibli, kaudu (Jh 14:6; Ap 4:12).

Heade Sõnumite personal loodab, et vastuolud, mis ümbritsevad “Da Vinci koodi”, “tulevad heaks neile, kes Jumalat armastavad, neile, kes Tema kavatsuse järele on kutsutud” (Ro 8:28). Me loodame, et see motiveerib meie lugejaid Piiblit uurima ja olema valmis aitama teisi inimesi, kes on segaduses ja häiritud popkultuuri filmide ja raamatute nagu “Da Vinci kood” tõttu (1Pe 3:15; 2Ti 2:15, 22-26).

Soovitatav kirjandus

Vast ei ole ühtegi ajaloolist tegelast nii valesti mõistetud ja tõlgendatud kui Naatsareti Jeesust. Sajad raamatud, tuhanded artiklid ja miljardid sõnad on Tema kohta kirja pandud. Kuid kes Ta on tegelikult? Kui palju te teate Piibli Jeesus Kristusest? Te peate lugema meie tasuta ingliskeelset brošüüri Jesus Christ: the Real Story (“Jeesus Kristus: tõeline lugu”). Te peaksite ka tellima ja lugema brošüüri Is the Bible True? (“Kas Piibel on tõene?”). Mõlemad on soovijatele tasuta.



Piiblis ega isegi gnostilistes “evangeeliumites” ei ole jälgegi tõendusmaterjalist, mis lubaks väita, et Jeesus Kristus kunagi mõne naisega abiellus. Mida tuttavam on inimene Piibliga, seda ebaloogilisem see idee on. Mõelge järgmistele punktidele:

Naeruväärne on kujundada arvamust Jeesusest ja Tema jüngritest kunstnike piltide põhjal, kes polnud neid kunagi näinud. Näiteks ütleb Piibel, et Jeesusel ei olnud pikki juukseid (1Ko 11:14). See, et Leonardo da Vinci kujutas oma maalil “Püha õhtusöömaaeg” ühte jüngrit veidi naiselikuna, ei tõesta veel midagi – kõige vähem küll seda, et üks 12 jüngrist oli Maarja Magdaleena või ükskõik milline naine.

Ainus tunnistus Maarja Magdaleena kohta on need 12 kirjakohta, kus teda neljas evangeeliumis mainitakse. Jeesus ajas temast välja seitse deemonit ja kutsus ta siis enda järgijate sekka. Maarja oli väga tänulik ja pühendunud ning temast sai väljapaistev vaimulik eeskuju.

On huvitav, et peale oma ülestõusmist ilmus Jeesus esimesena just naisele – Maarja Magdaleenale (Mk 16:9). Teades tollase patriarhaalse ühiskonna eelarvamusi, mis mõjutasid ikka veel Jeesuse jüngreid, on see täiendavaks tunnistuseks, et Ta pidas naisi igati täisväärtuslikuks.

Aga teda kummardada? “Da Vinci koodi” viimasel leheküljel arvab kirjaniku välja mõeldud professor, et ta on leidnud Maarja Magdaleena haua. “Äkitselt temas esile kerkinud aukartusega langes Robert Langdon põlvili.” Ta mõtles: “Püha Graali otsimine tähendab otsida võimalust põlvitada Maarja Magdaleena luude ees. Teekond palvetamaks väljaheidetu jalge ees.”

Esimene kümnest käsust keelab kummardada kedagi peale ühe tõelise Jumala (2Mo 20:3).



Constantinuse valitsusaeg Rooma keisrina (306–337 m.a.j) muutis dramaatiliselt kristluse suunda, kuigi hoopis teisel viisil kui seda kujutatakse “Da Vinci koodis”. See kasvas välja tema strateegiast luua oma keisririigi ühendamiseks “katoliiklik”, see tähendab universaalne kirik, mis segaks kokku paljude religioonide elemendid.

Kuigi Constantinus pöördus väidetavalt kristlusesse aastal 312, ei ristitud teda enne kui tema surivoodil 25 aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel lasi ta mõrvata oma naise ja vanima poja ning jätkas kõigi märkide kohaselt päikesejumala teenimist. Veel kaua peale oma väidetavat pöördumist lasi ta vermida münte, kus ühel küljel oli tema portree ja teisel küljel tema “kaaslase, võitmatu Soli (päikese)” portree.

“Kristlus”, mida Constantinus toetas, oli juba märkimisväärselt erinev sellest, mida praktiseerisid Jeesus Kristus ja apostlid. Keiser kiirendas muutust oma vihkamisega juutide ja nende religioossete tavade vastu, mida ta pidas judaistlikeks.

Nii näiteks asendasid kirikuvõimud Nikaia kirikukogul (325 m.a.j) piibelliku paasapüha ülestõusmispühadega, rahvaliku pühaga, mille juured ulatusid tagasi iidsete kevadiste viljakuspidustusteni. Toetades seda muutust, teatas Constantinus: “Näis väärituna, et selle pühima püha [ülestõusmise] pidamisel järgime me juutide kombeid, kes on jumalakartmatult rüvetanud oma käed tohutu patuteoga ja on seetõttu õigustatult löödud vaimupimedusega ... Ärgu olgu meil siis midagi ühist põlastusväärse juudi rahvaga” (Eusebius, Life of Constantine 3, 18-19, Nicene and Post-Nicene Fathers, 1979, teine seeria. 1. köide, lk 524-525).

Constantinuse kiindumus päikese teenimisse oli juba varem mõjutanud teda toetama pühapäeva, nädala esimest päeva, mis oli pühendatud päikese austamisele ja oli Rooma keisririigis iganädalaseks puhkepäevaks. See tõi kaasa märkimisväärseid raskusi neile juutidele ja tõelistele kristlastele, kes jätkasid piibelliku hingamispäeva pidamist nädala seitsmendal päeval. (Sajand hiljem keelustas Laodikeia kirikukogu kristlastel hingamispäeva ja piibellike pühade pidamise.)

Briti ajaloolane Paul Johnson teeb kokkuvõtte, kuidas Constantinuse viis religioosseid tavasid ühildada andis tulemuseks rikutud kristluse, mis segas paganluse piibellike elementidega: “Niisiis kummardasid Isise järgijad jumalaema imetamas oma püha last; Attise ja Kübele kultus tähistas vere- ja paastupäeva, millele järgnes Hilaria ülestõusmispüha ... elitaarsed mithraiidid, kellest paljud olid kõrgemad sõjaväelased, sõid püha söömaaega...”

“Paljud kristlased ei teinud selget vahet selle päikesekultuse (mithraismi) ja oma kultuse vahel. Nad ... pidasid oma teenistusi pühapäeval, põlvitasid näoga ida poole ja pidasid sünnipüha 25. detsembril, päikese sünnipäeval ehk talvisel pööripäeval...”

“Kuidas sai kristlik kirik mahutada selle megalomaani [Constantinuse] oma teokraatlikusse süsteemi ja teha seda veel ilmselt vabatahtlikult? Kas see oli teadlik tehing? Milline pool lõikas sellest kohatust abielust riigi ja kiriku vahel kõige rohkem kasu? ... Kas impeerium alistus kristlusele või müüs kristlus ennast impeeriumile?” (A History of Christianity, 1976, lk 67-69).

Kui me mõtleme tohututele erinevustele tänase kristluse põhisuundade ning Jeesus Kristuse ja apostlite algse kristluse vahel, siis võime me suure osa neist muudatustest seostada Constantinuse ja tema poolt võimule aidatud religioosse süsteemiga.



Kuigi “Da Vinci kood” sisaldab mitmeid otseseid väljamõeldusi kristluse ajaloo kohta, on seal siiski ka üksikud šokeerivad väited, mis vastavad tõele. Järgmised tsitaadid lehekülgedelt 232 ja 233 võtavad kokku, kuidas kristluse põhisuund reostus paganlike kommetega ja aitavad selgitada, millises segaduses on inimesed kui nad oletavad, et kõik “kristlikud” tavad pärinevad Piiblist.

“Aastal 325 m.a.j otsustas ta [Rooma keiser Constantinus] ühendada Rooma üheainsa religiooni võimu alla ... Ajaloolased imestavad ikka veel geniaalsuse üle, millega Constantinus pööras päikest kummardavad paganad kristlusesse. Ühendades paganlikud sümbolid, tähtpäevad ja rituaalid kasvava kristliku traditsiooniga, lõi ta teatavat laadi hübriidreligiooni, mis oli vastuvõetav mõlemale poolele.”

“Paganliku religiooni jäänuseid kristlikus sümboolikas ei saa eitada. Egiptuse päikeseketastest said aupaisted [religioosses kunstis] ... Eelkristliku jumala Mithrase ... [sünnipäeva pühitseti] 25. detsembril ... Isegi kristluse iganädalane püha päev varastati paganatelt ... Algselt ... pidas kristlus laupäeviti juudi hingamispäeva, kuid Constantinus liigutas seda viisil, et see ühildus paganate päikese austamise päevaga ... Kuni tänaseni osaleb enamus kirikuskäijaid teenistustel pühapäeva hommikul, teadmata, et nad on seal paganliku päikesejumala iganädalase teenimispäeva tõttu.”

Šokeeriv, kuid see kõik on tõsi! Selle teema kohta saate rohkem teada kui tellite meie tasuta ingliskeelse brošüüri The Church Jesus Built (“Kirik, mille Jeesus rajas”).