Anna ja unusta

Me oleme kuulnud, et me peame "andeks andma ja unustama". Kuid me peame ka õppima andma ja unustama.

Ma olen alati imestanud, kuidas minu vanaema suutis veel 90. eluaastates meenutada oma lapsepõlve. Ta mäletas detaile, mida näis olevat võimatu meelde tuletada.

Vahel ma mõtlen ka ise olnule tagasi ja olen hämmastunud nende asjade üle, mida ma suudan meenutada aastakümneid tagasi toimunud sündmustest. Ma mäletan piinlikkustunnet, mida ma kogesin viieaastasena kui mul kästi istuda astmel klassi ees jutuajamise pärast tunnis (ja see juhtus enam kui kuuskümmend aastat tagasi!). Mäletamine on imeline anne.

Vahel võib hea mälu meile siiski ka haiget teha. Me mäletame asju, mis tõid meile kannatusi või teiste poolt meile põhjustatud valu. Me mäletame, mida inimesed meile võlgnevad ja meil võib olla raske andestada.

Vajadus vahel unustada

Hiljuti lugesin ma kirjanik C.S. Lewise väidet, mis mind hämmastas. Ta ütles, et kui ta mõtleb Jeesuse juhisele andestada seitsekümmend seitse korda Matteuse 18:22, siis mõistab ta seda teisiti kui enamus inimesi.

Tal ujus jätkuvalt pinnale üks valus mälestus, mida ta üritas unustada, kuid erinevad asjad, kohad või isegi tähtsusetud sündmused meenutasid talle toimunut. Ta võrdles seda kärna rebimisega vanalt haavalt. Iga kord kui see tegu jälle meenus, pidi ta seda üha uuesti ja uuesti andestama. Mälu võib meiega nii käituda.

Matteuse 6:3 ütleb Jeesus meile, et vasak käsi ei tohi teada, mida parem käsi teeb. Füüsiliselt on see võimatu, ent Jeesus julgustas meid sellega tegema häid tegusid salajas või privaatselt. Tema mõte oli, et me peame õppima andma ja siis unustama, et me oleme andnud. Ainus probleem on see, et me ei saa vabatahtlikult asju oma mälust kustutada.

On täiesti inimlik oodata antu eest midagi vastu. Ma olen tundnud paljusid inimesi, kes andsid "tasuta", kuid olid vihased kui neile ei saadetud vastu isegi tänuavaldust. On raske anda ja siis unustada, et oleme andnud. Andmise külge näib olevat seotud mingi nähtamatu niit, mille teises otsas on mingisugune tasu.

Millise dilemmaga me küll vastamisi seisame - anda ja unustada! Võib-olla seisneb meie probleem selles, et me üritame teha midagi, milleks meid pole loodud - kustutama meenutusi oma mälust.

Andmise õppetund

Matteuse 25:35-46 on talletatud meeldiv lugu, mille Jeesus rääkis andmise kohta. Ta ütles, et Ta oli näljane ja mõned andsid Talle süüa, et Ta oli alasti ja mõned riietasid Teda, ja nii edasi. Salmides 37-39 küsisid need, kellest Ta enne rääkis, millal nad on seda teinud, sest nad ei mäletanud ühtegi vastavat olukorda. Jeesus ütles neile, et iga kord kui nad tegid ligimesele mõne heateo, olid nad selle teinud sisuliselt Temale.

Nüüd nad mõistsid, sest nad mäletasid teistele tehtud "hea samaarlase" tegusid. Need on teod, mida teeme seetõttu, et oleme Jumalariigi saadikud ega oota tasu, et me võiksime anda ja unustada.

Kuid Jumal ei unusta ja tegelikult ei tee seda ka meie ise. Pigem paneme me selle Jeesus Kristuse arvele. Nii on see meile suuremaks õnnistuseks - olla andjad, sest Jumal on meile kõige eest mitmekordselt tasunud.

Pange see Tema arvele ja mitte nende arvele, kellele te heateo tegite. Ärge oodake tänu selles elus - oodake seda Kristuselt. Ta ütles just seda, väites, et osadel on nende palk käes, aga meie peame ootama oma tasu tulevikus (Mt 6:1-4).

Mõned ootavad siiski lootusrikkalt Jumalalt teatud õnnistusi kohe, sest nad on otsustanud Talle kuuletuda. Siis kui need õnnistused ei saabugi õigeaegselt ja nende poolt oodatud kujul, tunnevad nad ennast reedetute või petetutena. Nad ootavadki, et Jumal tasuks neile Tema teenimise eest nüüd. Nad ei tea, kuidas teenida ja mitte oodata kohest tasu.

Jeesus viitas sageli tasudele, mida Jumal kauges tulevikus jagab. Matteuse 25:35-46, mida on ülalpool tsiteeritud, on üks selgemaid. See peaks aitama meil tajuda, et Jumal ei loonud meid võimega mõnda tegu täielikult mälust minema pühkida, sest kui me tuleme tulevikus Tema ette, tasutakse meile iga hea tegu - isegi kuni väikese klaasi veeni (Mt 10:42).

Meie sisemine rahu tuleb oodatud tänu või tasu jätmisest Jumala kätesse, aga mitte selle ootamisest inimeste käest. See ei tähenda, et inimesed ei tohiks ega peaks tänu väljendama. Igaüks - või peaaegu igaüks - kes on janune ja saab klaasi vett, ütleb "tänan". Meie sisemised raskused tulevad sellest kui me ootame ja loodame tänusõnu.

Jumalale meelepärane andmine

Kuidas me peaksime siis oma elu elama? Kirjas galaatlastele 6:10 käsib Paulus head teha "kuniks meil aega on". Meie iseloomu peaks olema graveeritud heldekäelisuse vaim ja mure oma ligimese pärast, mida meil läbi elu reisides vabalt ja tihti väljendada tuleks.

Jeesuse tähendamissõna heast samaarlasest (Lk 10:30-37) annab mõned selged õppetunnid. Siin oli võimalus teha head kellelegi, kes oli tõelises ja ilmses hädas. Seda head ei tehtud küll salajas, kuid seda tehti ootamata tasu. Oli olemas vajadus ja samaarlane rahuldas selle. Jeesus käsib meil samuti teha.

Luuka 14:12-14 loeme me teist Jeesuse väidet. Ta ütles, et kui me kutsume inimesed söömaajale, peaksime me kutsuma neid, kes ei saa meile selle eest tasuda. Me ei tohiks oodata tasu. See ei tähenda, et lihtne "tänan" oleks tasu - see on lihtsalt viisakus. Jeesus ütleb, et meile tasutakse ülestõusmisel.

Meie fookus ja eesmärk elus peaks olema see kauge tulevik Jumala Kuningriigis. See on meie tõeline siht ja kui me hoiame seda silme ees, mõistame me andmise ja unustamise printsiipi.

Luuka 6:38 ütles Jeesus: "Andke andeks, siis antakse teile andeks; andke, siis antakse ka teile. Hea, tuubitud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe; sest sellesama mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse ka teile."

Millise aulise võimaluse annab Jumal meile kõigile - olla rohkem Tema, kõige suurema Andja moodi.

ARTIKLI TEKST INGLISE KEELES