Sõltuvus hasartmängudest võib hävitada ja hävitabki elusid samamoodi nagu narkosõltuvus ning alkoholism. See on veel üks märk tänapäeval paljusid rahvaid ja riike haaranud moraalsest allakäigust.

Tavaline igapäevane elu tähendab teatud määral riskide võtmist. Me kõik oleme kuulnud väljendit: “Kes ei riski, see šampanjat ei joo!” Vahel on panused üsna kõrged. Näiteks Metsiku Lääne vallutanud Ameerika pioneerid riskisid maa ja asunduste nimel paljuga.

Need julged pioneerid olid samas valmis töötama ja ootama oma materiaalsete eesmärkide täitumist. Nad kulutasid selleks palju aega ja jõudu. Nad ei oodanud paljut mitte millegi eest nagu mõnes kiire rikastumise plaanis.

Tänapäeval on kiire edu jahtimisest saanud Lääne kultuuri loomulik osa. Kannatlikkus ja raske töö rahuldust pakkuvate tulemuste ootus ei ole sama tavalised kui minevikus. Üha jõudu koguv hasratmängude nuhtlus ei ole muud kui ajamärk. Pange tähele kõiki neid loteriisid, hobuste võiduajamisi, piljardivõistlusi ja muud sarnast.

Meie aja mängurlus, millelt loodetakse kiiret kergendust jonnakate rahamurede lahendamisel, on ühtaegu nii hulljulge kui ka ohtlik. Enamusele inimestest jääb kohene rahaline rahuldus ilusaks unistuseks. Seda juhtub, kuid hetkega rikkaks saadakse siiski harva. Ometi jätkavad paljud mängimist tühjas lootuses, et just nemad on maagilisel kombel valitud väheste seas, keda ootab rikkus.

Mängurluse probleem Ameerika Ühendriikides

Tohutu kasv Ameerika Ühendriikide hasartmängumajanduses ilmestab probleemi mastaapsust. Kakskümmend aastat tagasi oli hasartmänguäri lubatud ainult kahes osariigis. Tänaseks on see laienenud kõikidesse osariikidesse, välja arvatud Havai ja Utah. Paljude osariikide valitsused on läinud seda teed, et kasutada hasartmängude eri vorme tulu teenimiseks.

Ameerika Hasartmängude Assotsiatsiooni pressiteate kohaselt “teenisid 455 kasiinot 11 osariigis 2005. aastal mängudelt 30,29 miljardit dollarit kogutulu, ... mis võrreldes 2004. aasta kogutuluga tähendas ligi 5-protsendilist kasvu.” Samas pressiteates märgiti, et Las Vegases kulutati hasartmängudele üle 6 miljardi dollari, Atlantic City's New Jersey osariigis aga üle 5 miljardi dollari.

Tervikpilt mõjub kainestavalt. New Jersey pensionärid on heaks näiteks. New Jersey osariigi Morrise maakonna ajalehe Daily Record andmetel 13. juunist leidis Fairleigh Dickinsoni Ülikooli ja New Jersey Hasartmängusõltuvuse Nõukogu poolt läbi viidud uuring, et peaaegu ühel neljast New Jersey mängivast pensionärist on hasartmängusõltuvus. Mängivad aga New Jerseys kolm pensionäri neljast. Uuringu tulemuste kohaselt võib umbes 340 000 osariigi pensionäril olla probleeme mängusõltuvusega.

Panused on samuti kõrged, sest “uuringu kohaselt kulutavad hasartmängusõltuvusega pensionärid aastas 14 300 dollarit kasiinodes ja 1160 dollarit loteriidel”. Statistika näitab, et tublisti üle poole Ameerika täiskasvanutest osaleb seaduslikes hasartmängudes. Märksa enam muret tekitavad aga miljonite ameeriklaste probleemid mängurlusega, mis kestavad sageli kogu elu.

Veelgi häirivam on tõsiasi, et Hasartmängude Mõju Uurimise Riikliku Komisjoni hinnangul tegeleb mängurlusega 20 protsenti riigi noortest. Veebipõhiste hasartmängude kättesaadavus on probleemi ulatust ainult suurendanud.

Probleem Suurbritannias

Suurbritannia ajakirjaniku Olivia Stewart-Liberty sõnul “on Briti hasartmängurevolutsioon kaartides”. Ta järeldas, et “lõpptulemusena on kõik teel kaotuse poole”.

Tema hinnangut toetab sünge statistika. Ajalehe The Independent 25. mai esikaane artikli kohaselt, mis kandis pealkirja “Mängiv riik”, kulutasid britid eelmisel aastal hasartmängudele 50 miljardit naelsterlingi. Ühtlasi märgiti, et Ühendkuningriigis on praegu 370 000 sõltuvushäiretega mängurit, kuid viie aasta jooksul oletatakse nende arvu kasvu 700 000 inimeseni.

Edasi väidab artikkel, et hasratmängusõltuvusest vabanemiseks abi otsivate inimeste arv on kasvanud 41,3 protsenti. Saksamaal toimunud jalgpalli maailmameistrivõistlusteks sõlmiti hinnanguliselt 1,3 miljardi naelsterlingi väärtuses kihlvedusid. Artikkel võttis probleemi kokku järgmiste sõnadega: “Suurbritannia kogeb enneolematut õitsengut kihlvedude sõlmimisel.”

Suurbritannia on Euroopa hasartmängude pealinn. Mõne viimase aasta jooksul on seal hasartmängudele kulutatav summa suurenenud 7,6 miljardilt ligi 50 miljardi naelsterlingini. See plahvatus tõstis Suurbritannia maailma edetabelis kolmandale kohale Ameerika Ühendriikide ja Jaapani järel.

Hea nõuanne Austraaliast

Austraallased on manitsenud Suurbritannias hoolega mõtlema enne hasartmänguseaduse lihtsustamist. Nemad on selle etapi juba läbi teinud.

1997 liberaliseeris Austraalia hasartmänge puudutava seadustiku – selle tulemusena mängib nüüd 82 protsenti täiskasvanutest, neist 40 protsenti vähemalt üks kord nädalas. Väljaande The Sunday Telegraph ajakirjaniku Anna Gizowska sõnul on Austraalias tänaseks umbes 300 000 hasartmängusõltuvusega inimest, mis on maailmas suurim arv ühe elaniku kohta.

Üks sõltuvushäirega Sydney ärimees tunnistas, et on mitmel korral üritanud enesetappu. Ta ütles: “Hasartmängud on Austraalias muutumas epideemiaks. Need hävitasid peaaegu mu elu. Mu hasartmängusõltuvus maksis mulle kõik: minu perekonna, lapsed, kodu, äri, investeeringud. Kõik on läinud. Ma kaotasin kõik” (ibid., 17. oktoober 2004).

Statistika räägib, kuidas asjad on. “Austraalia 19 miljonile elanikule pakuvad teenuseid enam kui 170 000 mänguautomaati – kolm korda rohkem kui Euroopas, kus on 250 miljonit elanikku” (ibid).

Laastav inimmaksumus

Religioosne kirjanik Paul Richards kirjutas, et “uuringute kohaselt saavad mängurid hakkama toidu ja riieteta, loodavad vargustele ja muudele illegaalsetele tegevustele, et hankida raha [oma mänguharjumusteks] ning nende perekonnad lagunevad sageli” (ajaleht The Church of England, 29. oktoober 2004).

Ajalehe San Francisco Chronicle ajakirjanik Susan Gluss kirjutas: “Majandusteadlane Earl Grinols, raamatu “Hasartmängud Ameerikas: hind ja kasu” (Gambling in America: Costs and Benefits) autor, uuris kuritegevuse taset, pankrotte, kaotatud tööpäevi, koduvägivalda, haigusi, abielulahutusi ja palju muud kasiinodega ja kasiinodeta maakondades. Ka konservatiivseid hinnanguid kasutades leidis ta, hasartmängude sotsiaalne maksumus kaalub kasu üles suhtes 3:1...”

“Kõigest üks patoloogiline mängur läheb Grinolsi sõnul ühiskonnale maksma umbes 11 000 dollarit. Tema hinnangul on mängurluse hind USA majandusele 40 ja 50 miljardi dollari vahel aastas, moodustades umbes poole narkosõltuvuse hinnast. Kokkuvõte: Hasartmängud nõuavad palju enam kui nad vastu annavad.”

“Terved kogukonnad võivad kannatada. Kuigi algul loovad kasiinod hulga uusi töökohti, annavad sellele kasule tagasilöögi koondamised ja kohalike ettevõtete viletsad müügitulemused. Restoranid kaotavad oma kliendid kasiino baaridele ja kohvikutele. Linnarahva poolt näiteks külmikutele, autodele või riietele kulutatud dollarid kaovad nüüd mänguautomaadi pilusse.”

Missouri osariik on heaks näiteks. 2002. aastal tõi hasartmängumaks sisse 242 miljonit dollarit. Kuid hasartmänguvastane rühmitus Casino Watch väidab vastu, et “osariik kaotas enam kui kaks korda suurema summa, pirakad 572 miljonit dollarit, mängurlusest tuleneva ärilise ebaedu, kuritegevuse, töötuse, sotsiaalteenuste maksumuse ja muu taolise tõttu.”

Samas kui Lõuna-Carolina keelustas 2000. aastal mänguautomaadid, siis kuue kuu jooksul läks laiali kaks kolmandikku anonüümsete mängurite rühmadest, sest taolisi teenuseid vajavate inimeste arv langes drastiliselt.

Gluss võtab probleemi kokku: hasartmängude puhul “maksame me kõik kinni selle ühiskondlikud ja rahalised tagajärjed. Ja maksame kallilt” (artikkel Backlash on Betting: Addiction Is Only Part of Gaming's Heavy Social Cost, 24. oktoober 2004).

Piibli põhimõtete rakendamine

Kuigi Piibel ei maini otseselt sõna hasartmängud, on kristlikud põhimõtted selged ja lihtsad. Mängusõltuvus märkimisväärsete panustega on kümnenda käsu rikkumine, mis keelab himustada. (Me ei räägi siin sõprade omavahelisest pokkerimängust tikkude või müntide peale.)

See käsk keelab ahnus ja saamahimu (2Mo 20:17; 5Mo 5:21). Apostel Paulus tembeldab saamahimu üheks ebajumalateenistuse vormiks, kus me seame midagi muud tõelise Jumala asemele.

Vaatamata populaarse näitleja poolt mängitud Wall Streeti paruni nõuandele mitu aastat tagasi linastunud menukas filmis ei ole ahnus hea. Sellest tulenev tagasilöök maksab liiga kõrget hinda. Lihtsalt öeldes, me peaksime olema valmis töötama tasu eest, mida me teenime, ja mitte kasvatama oma rikkust teiste arvel.

Valdavalt kuningas Saalomoni kirja pandud ja kokku kogutud Piibli õpetussõnad on täis manitsusi, mis seavad iha rikkuste ja jõukuse järele õigesse, jumalikku perspektiivi. Kokkuvõetult soovitavad need kannatlikkust, usinust, kõva tööd ja lootust Jumala peale kui esimesi samme edu suunas.

Siin on 12 neist õpetussõnadest:

Need erineva sõnastusega õpetussõnades väljendatud piibellikud põhimõtted näitavad meile, kuidas hallata oma materiaalseid õnnistusi viisil, mis viivad nii materiaalselt kui ka vaimselt parema eluni.

Hasartmängud ei ole vastuseks meie materiaalsetele hädadele. Jumal on! Ta õpetab meile eluviisi, millega kaasneb planeerimine, kõva töö ja tõeline nauding.

Soovituslik kirjandus

Täielikum kirjeldus sellest, kuidas me saame ellu rakendada Piibli seadusi ja põhimõtteid, sisaldub meie tasuta ingliskeelsetes brošüürides “Pannes elu toimima” (Making Life Work) ja “Kümme käsku” (The Ten Commandments). Kui te olete võlgades (ja isegi kui te ei ole), küsige ka meie tasuta lisabrošüüri “Teie finantside haldamine” (Managing Your Finances). Sealsete nõuannete järgimine annab teile kätte teeotsa võlgadest väljatulekuks ja oma raha üle kontrolli saavutamiseks.