7 oppetukk

Euripides, filosoof, kes elas viiendal sajandil enne Kristust, küsis: “Mis on Jumal? Mis ei ole Jumal? Mis on inimese ja Jumala vahel? Kes ütleks?”

Nüüd, 2500 aastat hiljem,

on paljud meie hulgast ikka veel lummatud ja hämmeldunud meie seosest oma Loojaga. Enamus arvab, et Jumala side ja suhtlemine inimesega on lihtsalt suur, äraarvamatu saladus.

Teisest küljest saame me kõik aru, et suhted on tähtsad. Meie elu jaotub perekonna, sõprade, naabrite ja tuttavate vahel. Kuid kuidas sobib sinna Jumal?

Jumal rajab perekonda – Omaenese perekonda. Ta lõi meid, seega saab meil olla eriline Isa-lapse suhe Temaga.

Mis on Jumala ja inimese suhte tähendus? Missuguseid eelisõigusi Ta annab sellele? Kas inimene vajab suhet Jumalaga? Kui nii, siis mis on selle suhte aluseks ja eesmärgiks?

Selles õppetükis uurime me hoolikalt neid elulisi küsimusi ja näeme, mil viisil annab Pühakiri neile vastuseid.

JUMAL TAHAB SUHET MEIEGA

Meil kõigil on olnud kokkupuuteid igavese küsimusega sellest, mis oli enne, kana või muna. Samamoodi võiks küsida ka meie suhte kohta Jumalaga: Mis oli enne, kas inimese vajadus suhte järele Jumalaga

või Jumala soov omada suhet inimesega? Vastus on siin:

“Me armastame [Teda], sest Tema on meid enne armastanud,” selgitab apostel Johannes (1.Johannese 4:19, rõhuasetused lisatud ). Johannes räägib meile ka: “Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest” (salm 10). On selge, et see oli Jumala soov ja kavatsus luua suhe inimeste ja Tema enda vahel.

Me peame pidama meeles eesmärki, mis oli Jumalal meid luues. Selle piibliõppe kursuse eelnevates õppetükkides on leidnud laialdast käsitlemist Tema eesmärk ja kavatsused seoses inimkonnaga. Me saime teada, et Jumal kavandas inimesed omaenese olemuse kajastusena – et oleksime Tema sarnased. “Sel päeval, mil Jumal inimese lõi, tegi Ta tema Jumala sarnaseks” (1.Moosese 5:1). “Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumal näo järgi lõi Ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks” (1.Moosese 1:27).

Meil on vaja arutleda mõnede põhiprintsiipide üle suhete kohta üldse, enne kui süveneme üksikasjadesse Jumala poolt võetud kohustumistest ja Tema lootustest suhete kohta meiega.

Esiteks peame esitama küsimuse: Mis on suhe? Webster’s New World College Dictionary defineerib seda kui “omadust või olukorda, mis iseloomustab seotust, püsivat poolehoidu või läbikäimist inimeste vahel.”

Jumal lõi selletaolise suhte vana-aja Iisraeliga, kui Ta ütles: “Ma käin teie keskel ja olen teie Jumal , ja teie peate olema mu rahvas” (3.Moosese 26:12).

Need vähesed sõnad võtavad kokku selle, mida ootab Jumal oma suhtest inimestega. Pange tähele Jumala lihtsa avalduse kahte aspekti.

Esmalt väljendab Ta oma soovi, et me tunnistame ja võtame omaks Teda kui Ülimat Olendit. Siis väljendab Ta oma soovi käia läbi – omada suhet – nendega, kes tunnistavad Teda kui oma Jumalat.

Kui me juba saame aru, et Jumal soovib suhet meiega, peaksime me rohkem kui kunagi varem tunnistama, et me tõesti vajame Teda. Apostel Paulus tuletab meile meelde: “Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt” (2.Korintlastele 3:5).

Apostel Johannes kirjeldab lühidalt suhte olemust, mis peaks meil olema Jumalaga. “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks…Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui Tema saab avalikuks, siis oleme Tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu Ta on. Igaüks, kellel on selline lootus Tema peale, puhastab ennast, just nagu Tema on puhas” (1.Johannese 3:1-3).

Siin näeme me seda, mis oli inimkonna loomise eesmärgiks: Jumal rajab perekonda – omaenese perekonda. Ta lõi meid, seega saab meil olla eriline Isa-lapse suhe Temaga. Jumal kavatseb lasta meil saada osa Tema surematusest. Nagu selgitab Paulus, “kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega” (1.Korintlastele 15:53). Jumal soovib igavest suhet meie kui oma lastega.

Paulus räägib meile, et “see on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele” (1. Timoteosele 2:3-4). Jumal on kavandanud viisi, kuidas teha see suhe kättesaadavaks igale inimesele vastavalt Tema ajakavale. Nagu kirjutas Peetrus: “Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid Tema on teie vastu pikameelne, sest Ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele” (2.Peetruse 3:9).

Pange tähele, Peetrus ütleb, et meeleparandus mängib olulist osa Jumala ja inimese vahelise suhte kindlustamisel. Jumal soovib innukalt seda suhet luua. Kuid Ta seab tingimuseks meie tahte aru saada, omaks võtta ja kahetseda oma varasemat käitumist ja otsustavust Tema poole püüdlemisel. Ainult siis saab Jumal võimaldada meile pääsu surmanuhtlusest, mille oleme ära teeninud oma pattude pärast. (Detailsemalt sellest lugege artiklist “Miks on meile vaja Lunastajat?”, lk.25.).

KES ON JUMALA POOLT KUTSUTU?

Jeesus ütles: “Sest paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud” (Matteuse 22:14). Mis vahe on kutsutud olemise ja valitud olemise vahel? Kreeka sõna kletos võib tõlkida "kutsutud”, samuti “palutud”. Jumala poolt on kutsumine Tema pakkumine, Tema palve kahetseda ja astuda suhtesse Temaga.

Roomlastele 8:28-30 on lugeda: “Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on Tema kavatsuse kohaselt kutsutud [kletos, palutud] … Need Ta on ka ette määranud saama Tema Poja näo sarnaseks, et Tema oleks esmasündinu paljude vendade seas. Aga keda Ta on ette määranud, neid on Ta ka kutsunud; ja keda Ta on kutsunud, need on Ta ka õigeks teinud, aga keda Ta on õigeks teinud, neid on Ta ka kirgastanud.”

Jah, Jumal peab kõigepealt soovima, või kutsuma meid astuma suhtesse Temaga. Ta teeb seda, avades meie meeled Pühakirjast arusaamiseks ja mõistmiseks, et on vaja kahetseda.

Miks peab Jumal kutsuma meid, et luua suhet Temaga? Sellele küsimusele vastab Kristus Johannese 6:44: “Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval.” Kui Jumal ei oleks andnud meile mõningat arusaamist Oma Sõnast ja ajendanud meid meelt parandama, ei oleks me iialgi aru saanud, kui väga on meil vaja muutuda.

Kuid aru saamine, et on vaja muutuda, on ainult Jumala kutse tunnistamine. Ainult need, kes reageerivad ja kahetsevad, valitakse erilise suhte jaoks Temaga vaimses Kogus, mis on Tema Kirik. Paulus pöördub nende poole, kes on vastu võtnud Jumala kutse: “Jumala kogudusele, Kristuses Jeesuses pühitsetuile, kutsutud pühadele ning kõigile neile, kes kõigis paigus appi hüüavad meie Issanda Jeesuse Kristuse nime” (1.Korintlastele 1.2). Need, kes kahetsevad ja ristitakse (Apostlite teod 2:38) valitakse siis “uudseviljana päästeks Vaimu pühitsuse läbi ja tõe usu varal” (2. Tessalooniklastele 2:13).

Jumal kutsub sellesse erilisesse suhtesse endaga palju rohkem inimesi kui on neid, kes sellele vastavad. Siiski, Piibel näitab, et enamus inimestest, keda on kutsutud, ei vasta sellele kutsele mitmel põhjusel. Sellepärast ongi nii, et kutsutuid on palju rohkem, kui on neid, kes on valitud lunastuseks praegu.

Tähendamissõnas külvajast ja seemnest (Matteuse 13:18-23) selgitas Kristus, et külvaja (Jumal) heidab seemne (kutse) paljudele inimestele. Siiski, erinevatel põhjustel, kaasa arvatud “kurja” (kuradi) petuteod, vaimulike juurte puudumine, sõprade ja sugulaste surve, selle elu materiaalsete murede mõju, ei võta enamus vastu Jumala pakkumist omamaks lähedast, isiklikku suhet Temaga. Ainult vähesed teevad seda ja kannavad ka sellest tulenevalt vilja.

Me peame pidama meeles, et Jumal seab tingimused meie suhtele Temaga. Miljonid inimesed väidavad endal olevat suhte Jumalaga, kuid tegelikult on nad ignoreerinud tingimusi, mis Ta on seadnud meile suhte loomisel Temaga. Nad tahavad omada suhet Jumalaga, kuid sellist, mis põhineb nende tingimustel, mitte Tema omadel. Seega peame me selgelt mõistma tingimusi, mille alusel soovib Jumal suhet meiega.

Jumal peab kõigepealt soovima, või kutsuma meid suhtesse endaga. Ta teeb seda, avades meie meeled Pühakirjast arusaamiseks ja mõistmiseks, et on vaja meelt parandada.

Vaadelgem sada suhet. Me vaatame üle mõned ajaloolised suhted ja näeme, mida on meil neist õppida. Siis me mõistame. Mida Jumal ootab meilt ja pakub meile suhtest Temaga.

KINGITUSED JUMALALT: ALUS TEMA SUHTELE MEIEGA

Enamus suhetest on rajatud reaalsetele või eeldatavatele lubadustele, kohustustele ja lootustele. Näiteks, abielusuhe on rajatud armastuse, kohustuse, austuse ja lugupidamise lubadusele. Sõprus eeldab arusaamist, usaldust, ausust ja ühiseid huvisid.

Esmane alus suhteks meie ja Jumala vahel on lihtne: See on armastus. Pühakiri ütleb, et Jumala olemus, kõigi Tema tegude esmane motivatsioon on armastus – omakasupüüdmatu hoolitsus kogu inimkonna eest. See on väljendatud apostel Johannese poolt: “Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas” (1.Johannese 4:16). Johannes lisab: “Me armastame [Teda], sest Tema on meid enne armastanud” (salm 19).

Kristus selgitas, et Külvaja (Jumal) heidab seemne (kutse) paljudele inimestele. Siiski, enamus ei võta vastu Jumala pakkumist omamaks suhet Temaga. Ainult vähesed teevad seda ja kannavad ka sellest tulenevat vilja.

Armastus väljendub sageli andmise kaudu. Jeesus soovitas: “Andke, et teile antakse – hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi” (Luuka 38). Nagu selgitas Paulus: “Jumal armastab rõõmsat andjat” (2. Korintlastele 9:7).

Kingid väärtustavad suhteid, ja Jumal on suurim kõigist andjatest (Jaakobuse 1:17).

Paulus ütleb meile: “Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt” (Efeslastele 2:8).

Vaatleme nüüd mõnda tähtsat kingitust Jumalalt. Ta eeldab, et kõik need on vajalikud selleks, et Tal oleks võimalik teha meile kingitus – igavene elu.

Missugune suur kingitus näitab kõige rohkem Jumala armastust meie vastu?

“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Johannese 3:16).

Jumala suurim kink on Oma Ainusündinud Poja, Jeesus Kristuse lunastusohver, et maksta meie pattude eest. Kristuse ja Tema ohvrikstoomise kaudu saame me otsese juurdepääsu Jumalale ja Tema kingile – lunastusele.

Kas Jumal pakub veel üht erilist kingitust?

“…Keegi ei saa tulla minu juurde, kui talle ei ole seda andnud Isa” (Johannese 6:65).

Jumala kutse on eriline kingitus, mida ei ole veel antud igaühele. Jeesus selgitas seda oma jüngritele. Kui nad küsisid, miks Ta rääkis õpetussõnadega. Ta vastas: “Teile on antud mõista taevariigi saladusi, neile aga ei ole” (Matteuse 13:10-11).

Neid, keda on praegusel ajastul kutsutud igavesele elule, nimetatakse “uudseviljaks” (Jaakobuse 1:18; Roomlastele 8:22-23; Heebrealastele 12:22-23). See tavaline piibliväljend tähistas esimest osa lõikusest, seda, mis anti Jumalale. Jumala inimlikud “uudseviljad” on arvult väikesed (Luuka 12:32). Kutse igavesele elule antakse neile nüüd. Jumala plaani imeilus osa, siiski, on selles, et pärast Jeesus Kristuse tagasitulekut laieneb Tema kutse – ettepanek astuda isiklikku suhtesse Temaga – kogu inimkonnale. Paljud, paljud veel saavad osaks Jumala palju suuremast lõikusest.

Kui Jumal laiendab meile oma kingitust olla kutsutud, peab Ta pakkuma meile veel ühe erilise kingi, enne kui me saame vastata Talle selles suhtes.

Mida pakub Jumal seoses oma kutsega?

“Issanda sulasel ei ole tarvis tülitseda, vaid ta olgu lahke kõikide vastu, osav õpetama, valmis kannatama kurja, kes tasadusega kasvatab vastupanijaid selleks, et ehk Jumal annab neile meeleparandust tõe mõistmiseks” (2.Timoteosele 2:24-25).

Meeleparandus on kink, mille Jumal annab nendele, kes meelsasti võtavad vastu Tema kutse või ettepaneku. Kinkides meile meeleparanduse , annab Jumal meile võime näha ennast samamoodi, nagu näeb Tema meid – sellistena nagu me tõeliselt oleme, mitte nagu me kujutleme end olevat. Ilma selle tähtsa vaimuliku arusaamiseta jääme me vaimselt pimedaks ja ei suuda vastata Jumala kutsele.

Ainult siis, kui me hakkame nägema oma puudujääke ja enda tühisust võrreldes Jumalaga ja Tema Sõna valguses, võime me tõeliselt kahetseda. “Aga mina vaatan ka niisuguse peale, kes on vilets, kellel on purukspekstud vaim ja kes väriseb mu sõna ees” (Jesaja 66:2).

Kui me näeme realistlikult oma tähtsusetust ja abitust, võrrelduna Jumala suuruse ja võimsusega, peaksime me olema alandlikud. See alandlikkus peaks meid viima soovile muutuda, kahetseda.

Kui me parandame meelt, andestab Jumal meile ja annab meile kingiks meie pattude andeksandmise. Pange tähele Johannese selgitust tema esimeses kirjas: “Kui me ütleme: ‘Meil ei ole pattu’, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust” (1.Johannese 1:8-9).

Pange tähele seda väikest sõna kui. Mõned Jumala tegudest meie suhtes on seotud tingimustega, sõltudes meie käitumisest. Ta ootab meilt positiivset reageeringut, et meie suhe Temaga saaks areneda. Nagu ka inimsuhetes, mida positiivsemalt me vastame Talle, seda suurema armulikkusega vastab Ta meile. Seega meie suhe Temaga süveneb ja kasvab.

Näiteks, kui Jumal annab meile andeks, siis Ta unustab ka meie endised patud. “Sest ma olen armuline nende ülekohtuste tegude vastu ja ei tuleta enam meelde nende patte” (Heebrealastele 8:12; võrdle Laulud 103:11-13),

Missugune kingitus järgneb meeleparandusele ja andeksandmisele?

“Aga Peetrus ütles neile: ‘Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni’” (Apostlite teod 2:38).

Jeesus Kristus lubas Püha Vaimu anni (Apostlite teod 10:45) vahetult enne ristilöömist: “Aga Lohutaja, Püha Vaim …õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud” (Johannese 14:26). Jumal võimaldas selle anni, et aidata ja lohutada Kristuse ustavaid jüngreid (Johannese 14:16-17).

Jumal annab meile Püha Vaimu, kui me vastame positiivselt Tema kutsele ja parandame meelt. Ta soovitab ka saada ristitud, et me võiksime saada seda kingitust.

See illustreerib midagi, millest me oleme lugenud varem. Iga suhte puhul eksisteerivad teatud ootused. Jumal loodab, et me vastame Tema kingitud võimele kahetseda oma pühendumisega Temale veega ristimise kaudu.

Piibel näitab, et pärast ristimist annab Jumal meile Püha Vaimu käte asetamisega meie peale (Apostlite teod 8:14-19). Paulus julgustas Timoteost: “Et sa taas õhutaksid lõkkele Jumala ande [Püha Vaimu], mis on sinus minu käte pealepanemise kaudu” (2.Timoteosele 1:6-7). See käte pealepanemine peaks juhtuma vahetult pärast veega ristimist.

Jumal ütles, et me saame osaks Tema Kirikust – Kristuse Ihuks – ristimise kaudu. “Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks” (1.Korintlastele 12:13).

Jumal lihtsalt ei taha teha Püha Vaimu kättesaadavaks neile, kes ei tunne kahetsust. Jeesus Kristus kirjeldab Püha Vaimu kui kedagi, “keda maailm ei saa võtta vastu” (Johannese 14:17). Jumal annab selle ainult neile, keda Ta on kutsunud ja valinud. Need, keda Ta praegu ei kutsu, saavad selle võimaluse hiljem. (Täielikumaks arusaamiseks meeleparandusest ja ristimisest ja Jumala sulaste kutsumisest ja valimisest tellige meie tasuta brošüür Tee igavesele elule The Road to Eternal Life.)

Kas Jumal määrab veel mõne tingimuse selleks, et anda meile Püha Vaimu?

“Ja meie oleme kõige selle tunnistajad ning samuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on Talle kuulekad” (Apostlite teod 5:32).

Jällegi saame me lugeda vastutusest, mis saab osaks neile, kes astuvad erilisesse suhtesse Jumalaga. Ta eeldab, et nad teevad kõik selleks, et kuuletuda Talle.

Kuuletumine Jumalale viib positiivsele suhtlusele Temaga (1.Johannese 1:3, 7). Püha Vaimu omamine aitab meil mõista Jumala tahet ja käia Tema teid, arendades endas Tema loomust ja iseloomu. Kristus lubas, et Isa saadab “Lohutaja” (Püha Vaimu) , kes aitaks Tema jüngritel teha vahet patu ja õigluse vahel ja juhivad neid tõeni (Johannese 14:16, 26; 15:26; 16:7).

Missuguse tähtsa anni on Jumal lubanud meile, kui me oleme tõeliselt meelt parandanud ja usule pöördunud?

“Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Roomlastele 6:23).

Paulus ütleb meile, et Jumal annab meile igavese elu kui kingi. Jumal kavatseb jagada seda kinki meiega, sest Ta on kavandanud seda kinki inimkonnale alates “maailma rajamisest” (Matteuse 25:34). Igavene elu Jumala perekonnas on lootuseks kõigile neile, kes järgnevad Jumalale (1.Johannese 3:1-3, Tiitusele 1:2). Jumalal on meie jaoks palju ande. Need on alates Tema kutsumisest kuni igavese elu kinkimiseni, mis on suurim kõigist. Loomulikult järgnevad need annid üksteisele vastavalt sellele, kuidas me hakkame vastama Talle ja meie suhe Temaga areneb (Roomlastele 8:30).

Kohustumine ja lubadused moodustavad peamise osa igast meelt ülendavast suhtest. Missuguseid kohustumisi ja lubadusi pakub Jumal meile?

JUMALA LUBADUSED AABRAHAMILE

Sajad Piibli ettekuulutused räägivad meile Jeesus Kristuse missioonist, eesmärgist ja teenimisest. Pühakiri on täis ettekuulutusi nii Tema esimesest kui ka teisest tulemisest.

Mis on esimene messiaslik ettekuulutus Piiblis?

“Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad” (1.Moosese 3:15).

Varsti pärast Aadama ja Eeva pattulangemist lubas Jumal saata Messiase, Päästja, kes toob kaasa kohtumõistmise mao üle. Ilmutuse 12:9 on madu identifitseeritud kuradina, Saatanana.

See teadaandmine Päästjast on põhjapaneva tähtsusega lubadus, mille Jumal andis inimkonnale, sest see sillutab teed lunastusele Jeesus Kristuse läbi. Kahtlemata on see tõotatud messiaslik lunastustöö üks tähtsamatest lubadustest, mida Jumal

on kunagi andnud.

Ainult vähesed on iganes võtnud vastu Jumala kutse

Pühakiri ütleb meile, et esimesed inimesed loobusid Jumala pakutud suhtest Temaga. Aadam ja Eeva otsustasid mitte kuulata Jumala juhatusi. Tulemuseks oli, et Tema ajas nad Eedeni aiast välja.

Mitte kaua pärast meie esimeste esivanemate Eedeni aias kogetut hakkasid inimesed Jumala austamise asemel välja mõtlema oma loodud jumalateenimise viise. Nad laskusid kiiresti väärjumalakummardamisele, loobudes täielikult Jumala seadustest. Nagu Aadama ja Eeva puhul, nii ka nemad oma tegudega loobusid lähedasest suhtest Jumalaga (1.Moosese 6:3-7). Inimeste käitumine muutus nii talumatuks, et Jumal lõpuks hävitas tolle aja pahelise ühiskonna suure veeuputusega Noa päevil.

Pange tähele, kellel lasub Pauluse järgi süü suhete purunemises Jumala ja inimese vahel: “Jah, jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais, sest et see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik, Jumal on seda neile avaldanud. Tema nähtamatu olemus, Tema jääv vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse Tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada” (Roomlastele 1:18-20).

Ehkki inimene on üldiselt jätkanud Tema mitte tunnustamist, on Jumal valinud aegade vältel mõningaid inimesi, kes naudivad isiklikku suhet Temaga.

1.Moosese 6:8 leiame, et Noa “leidis armu Issanda silmis.” Noa oli “üks õige mees” (salm 9). Jumal käskis Noal rääkida veeuputuse –eelse maailma asukatega (2.Peetruse 2:5). Kuid keegi nendest ei võtnud teda kuulda. Ainult Noa ja tema perekond elasid veeuputuse üle.

Heebrealastele 11 toob näiteid teistest õiglastest inimestest, kes elasid enne Kristust ja kellega Jumalal oli suhe. Heebrealastele 11 on sageli nimetatud ustavuse peatükiks, sest enamus seal mainitutest olid ustavad Jumalale.

Arm: Kuidas suhtleb Jumal meiega?

Apostel Johannes võtab Jumala olemuse ja püüdlused kokku kolme lihtsa sõnaga: “Jumal on armastus” (1.Johannese 4:8, 16). Kõik Tema meiega seotud tegemised on kantud armastusest – Tema hool, Tema mure ja isegi Tema karistamine – nii võime me saada Temalt igavese elu anni kui Tema perekonna liikmed.

Mõned apostlitest on võtnud Jumala armastava hoole ja mure meie suhtes kokku sõnaga arm. Paulus, Peetrus ja Johannes kasutavad seda sõna üsna tihti. Mida nad selle all mõtlevad, ja kuidas saab see aidata meil paremini mõista oma Loojat?

Arm on sõna, mida on kõige sagedamini kasutatud kaasaegsetes piiblitõlgetes kreekakeelse originaali charis tõlkimiseks. Sellele sõnale ei ole täpset ekvivalenti. Charis tähendab “seda, mis põhjustab rõõmu, lõbu, heameelt, toetust [ja] heakskiitu, saadud või soovitud headuse pärast …[ja] abi, mida osutatakse ilma midagi vastu soovimata; Jumala, heldekäelise ja heatahtliku andja absoluutselt vaba armastava headuse väljendus inimeste jaoks.” (Spiros Zodhiates, The Complete Word Study Dictionary :New Testament, 1993, p. 1469). See tuleneb kreeka verbist chairo, mis tähendab “rõõmu tundma” (sama allikas).

Charis on tõlgitud ka “soosing”, “tänu” ja “rõõm”. Lihtne viis defineerida armu oleks mõtelda sellest kui Jumala soosingust, mida me pole pälvinud, ära teeninud – kantud Tema armastusest ja hoolitsusest meie eest, eriti nende eest, kes meie hulgast on vastanud Tema antud võimalusele astuda suhtesse Temaga. See hõlmab kõiki neid suurepäraseid ande, mida Jumal nii heldelt pakub meile.

Paulus alustab oma kirju kogudustele tavaliselt sõnadega “Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.” Sellega tahtis ta anda oma auditooriumile edasi Jumala toetust nendele, kes on vastanud Tema kutsele.

Kuidas väljendab Jumal oma armastust meie vastu armu läbi?

· Armu läbi avab Jumal ennast ja aitab meil tundma õppida Teda ja Jeesus Kristust, Tema poega (Johannese 1:14-16).

· Jumal kutsub meid oma armu läbi (Galaatlastele 1:15).

· Armu läbi kuulutab Jumal meid “õigeteks” – õiglasteks ja patust priiks – Jeesus Kristuse ohverduse tulemusena (Roomlastele 3:24; Tiitusele 3:7).

· Jumal pakub meile lunastust – igavese elu andi – läbi armu (Roomlastele 5:15-18; Tiitusele 2:11; 3:5; Apostlite teod 15:11).

· Armu läbi laseb Jumal meil osa saada suhtest Temaga (Roomlastele 5:1-2).

· Jumal päästab meid oma armu läbi (Efeslastele 2:5, 8).

· Jumala arm oli see, mille tõttu pakkus Jumal Jeesus Kristuse ohvrikanniks, ja Jeesus pakkus ennast ohvriks inimkonna pattude eest (Johannese 3:16; Heebrealastele 2:27).

· Armu läbi jagab Jumal meile halastust ja “armu abiks …parajal ajal” (Heebrealastele 4:16).

· Armu läbi annab Jumal meile mitte ainult seda, mis meil endil vaja, vaid küllaldaselt ka teistega jagamiseks (2.Korintlastele 8:1-4, 9:8).

· Oma armu läbi andestab Jumal meile (Efeslastele 1:7).

· Armu läbi tuli Jeesus Kristus lihase inimesena, sulasena, et meil oleks Päästja ja võimalus saada igavene elu (2.Korintlastele 8:9; võrdle Filiplastele 2:5-11).

· Jumal annab meile tröösti ja lootust armu läbi (Tessalooniklastele 2:16).

· Armu läbi annab Jumal vaimseid ande Oma rahvale, nende heaks, kes on Tema Kirikus (Efeslastele 4:7-16; 1.Peetruse 4:10).

Jumala arm – Tema armastusest juhitud tegelemine inimkonnaga – on osa õigest evangeeliumist (Apostlite teod 20:24). Evangeelium – head sõnumid – on sõnum Jumala kavatsusest pakkuda igavest elu Jumala riigis kõigile, kes on kunagi elanud ja veel elavad. See on saanud võimalikuks Jeesus Kristuse ohvri, meie pattude enda peale võtmise läbi.

Evangeelium sisaldab imelisi sõnumeid, et Jumal sekkub inimeste asjadesse, et päästa meid meie endi käest ja saata Jeesus rajama Jumala riiki maa peale. (Selleks, et paremini mõista tõde Jumala riigist, tellige kindlasti tasuta brošüür Jumala riigi evangeelium [The Gospel of the Kingdom]).

Sellest lubadusest tõuseb tulu igale inimesele ja rahvale. 1.Moosese 49 selgitab, mida on tõotatud Jaakobi 12 pojale. Seesama õnnistus, mis oli antud Aabrahamile, oli edasi kandunud ka tema lapse-lapse-lapselastele. Enamus tõotatust oli olemuselt materiaalne. Siiski, üks Aabrahami lapse-lapse-lapselastest, Juuda, sai erilise tõotuse, et valitsuskepp – tõotatud kuningavõimu sümbol, mis kuulub lõpptulemusena Messiasele – jääb Juuda liini järeltulijatele “kuni tuleb … Siilo.”

Enamus kommenteerijatest on ühel meelel, et “Siilo” on viide Messiasele. Hilisemad prohvetid kinnitavad, et Messias peab tulema Juuda soost. . Jesaja 11:1-5 ütleb, et Messias tuleb Jesse (Taaveti isa) järeltulijate hulgast, samuti, et Kristuse kui inimese juured on Juuda hõimus. Matteuse 1 ja Luuka 3 toovad ära Kristuse sugupuu Joosepi ja Maarja kaudu. Mõlemad näitavad Tema põlvnemist Juuda soost.

Roomlastele 15:12 näitab meile samuti, et Kristuse kui inimese juured on Juuda hõimus. Ilmselgelt üks lubadustest, mis Jumal andis Aabrahamile ,on lubadus saata Messias kui meie Päästja.

Missugune Aabrahami vaimulik omadus oli oluline, et ta sai Jumalalt selliseid lubadusi?

Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev täitma ka seda, mida on tõotanud. Seepärast see arvestatigi talle õiguseks” (Roomlastele 4:20-22; võrdle 1.Moosese 15:6; 22:18).

Usk sai Aabrahami olemuse lahutamatuks osaks. Ta oli täiesti kindel, et Jumal täidab oma lubadused. Jumal vaatles Aabrahami usku kui õiglust. Teiste sõnadega, isegi kui Aabraham ei olnud täiuslik, pidas Jumal teda õiglaseks inimeseks, sellepärast et ta uskus sügavalt Jumalat ja oli Talle kuulekas.

Miks valis Jumal oma plaani elluviimiseks Aabrahami, mitte kellegi teise?

“Sest ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Issanda teed ning teha, mis õige ja kohus, et Issand võiks anda Aabrahamile, mis Ta temale on tõotanud" (1.Moosese 18:19).

“…Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et Aabraham kuulas mu sõna ja pidas, mis ma käskisin pidada – mu käske, seadlusi ja õpetusi (1.Moosese 26:4-5).

Need otsustava tähtsusega kirjakohad 1.Moosese raamatus räägivad meile, et Jumal andis

Aabrahamile need lubadused sellepärast, et tal oli usk, mis avaldus ” tema kuuletumises Jumalale. Oma ustavuses Jumalale püüdis ta kogu südamest täita kõik, mis Jumal oli tal käskinud teha. Ta õpetas ka oma lapsi ustavalt elama Jumala seaduste järgi.

Kas Aabraham ja tema järglased said kätte kõik, mis Jumal oli tõotanud?

“Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal” (Heebrealastele 11:13).

Heebrealastele 11 on Aabraham asetatud tähtsale kohale Jumala ustavate sulaste nimistus (salmid 8-12). Siiski näeme me, et ei tema ega ka need, kes tulid tema järel, ei ole saanud osa igavesest pärandist, mis Jumal oli neile lubanud. Kuid Jumal ei ole neid unustanud.

Millal saavad nad siis selle, mis Jumal oli Aabrahamile tõotanud?

“Ja kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei saanud nad kätte tõotust, sest Jumal on midagi paremat näinud ette meile, nii et nemad ilma meieta ei saaks täiuslikuks” (Heebrealastele 11:39-40).

“Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud…Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi” (Galaatlastele 3:26-29).

Tõelised kristlased, need kes on “Kristusesse ristitud”, on ühtlasi ka Aabrahami pärijad. Neile saab usu läbi osaks nende lubaduste igavikuline aspekt, üheskoos nende Jumalale ustavate inimestega, kes on Teda usus teeninud ammustest aegadest saadik. Jumal tahab, et Ta sulased tunneksid sedasama usku, mis oli ustaval Aabrahamil. Igavene pärandus saab kõigile osaks samaaegselt (1.Tessalooniklastele 4:16-1

Kuidas kasutada Piibli tsitaate ja viiteid

Kuigi teie mugavuse mõttes kasutame me palju piiblitsitaate, on käesolev kursus siiski mõeldud Piibli õppimiseks. Selleks, et saada täit tulu igast õppetükist, peate te ise aktiivselt osalema. Sageli lisame me pärast Piibli tsitaati viite ühele või enamale kirjakohale, pärast sõna võrdle. Need kirjakohad on tavaliselt sarnased juba tsiteeritud katkenditega, kuid lisavad sageli materjali parema arusaamise ja laiema käsitluse huvides. Iga õppetüki puhul soovitame me teil lugeda läbi iga tsiteeritud kirjakoht ka Piiblis.

Me teeme ka märkusi, mis toonitavad tähtsaid kohti õppetükis. Sellistele avaldustele järgnevad mõnikord viited kirjakohtadele Piiblis, mida ei ole tsiteeritud. Jällegi, selleks, et saada täielikku tulu nendest õppetükkidest, peaksite te otsima üles iga viidatud kirjakoha. Aeg, mis sellele kulub, tasutakse rikkalikult käsitletava aineala põhjalikuma mõistmisega.

Tsitaadi kontekst on samuti tähtis. Ruumi kokkuhoiu mõttes ei saa me sageli tsiteerida igat üksikut kirjakohta nii ulatuslikult, kui me seda sooviksime. Seega tasub teie vaeva ja ajakulu ära ka see, kui te vaatate Piiblist järele isegi need kirjakohad, mis on õppetükis juba tsiteeritud, ja loete läbi ka sellele eelneva ja järgneva salmi. Nii toimides te parandate Jumala sõna, Piibli tundmist ja sellest arusaamist.

Mida loodab Jumal meilt kui Aabrahami vaimulikelt järeltulijatelt?

“Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: ‘Aga õige jääb usust elama” (Roomlastele 1:17).

“Ta [Aabraham] ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda. Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud. Seepärast see arvestatigi talle õiguseks…Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele” (Roomlastele 4:19-22, 5:1-2).

Samuti peab meil olema usk Jumalasse, sest usu läbi saame me õigeks ja meile antakse, mis Jumal on tõotanud Aabrahamile. See usk, siiski, peab olema jõuline. Õige kasutamise korral loob usk tugeva seose ja huviühisuse meie ja Jumala vahel.

Kuidas kirjeldab Piibel Aabrahami usku?

“Kas sa suudad mõista, sa tühine inimene, et usk on ilma tegudeta surnud? Eks Aabraham, meie isa, mõistetud õigeks tegude järgi, kui ta oma poja Iisaki viis ohvrialtarile? Sa näed, et usk käis ta tegudega kaasas ja sai täiuslikuks tegude kaudu. Nii läks täide kirjasõna, mis ütleb: ‘Aabraham uskus Jumalat ja see arvati talle õiguseks ning teda hüüti Jumala sõbraks.’ Näete siis, et inimene mõistetakse õigeks tegude järgi ja mitte ainult usust …Sest nii nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda on surnud ka usk ilma tegudeta” (Jaakobuse 2:20-26).

Jumal eeldab, et meie usk toimib Tema käskude ja suuniste järgi. Järgides Aabrahami usueeskuju saame me nautida üha lähedasemat suhet ja sõprust Jumalaga. (Selleks, et paremini mõista Aabrahami usu-elu ja kuidas teiegi saate teha usu osaks oma elust, tellige kindlasti tasuta eksemplar brošüürist ‘Sul võib olla elav usk’ You Can Have Living Faith).

JUMALA LEPING VANA-AJA IISRAELIGA

Jumal andis teisigi lubadusi, mis on kirjas Piiblis. Ta tegi seda tihti lepingu vormis. Leping on nõusolek, kokkulepe või kontraht kahe või enama osapoole vahel. Piiblis on neid tingimusi kasutatud ametliku lepingulaadse kokkuleppe asemel siiski pigem suhtena. Lepingute puhul, mida Jumal teeb, ei tule kõne alla arutlemine tingimuste üle. Jumal esitab kõik tingimused ise. Inimestel on ainult võimalik need kas vastu võtta või tagasi lükata. Neil endil ei olnud midagi ütelda lepingu kohta.

Peaks olema ilmne, miks Jumala lepingud ei saa olla läbirääkimistel põhinevad kokkulepped võrdsete osapoolte vahel. Jumal on Looja, meie oleme Tema looming. Meie heaolu on sõltuvuses Tema armastusest ja heast tahtest. The New Oxford Dictionary of English defineerib sõna covenant usuteaduslikku tähendust kui “kokkulepe, mis toob kaasa lepingulise suhte Jumala ja Tema rahva vahel.”

Üks kõige tähtsamatest lepingutest, mis Jumal on teinud, on Iisraeli rahvaga, kes on Aabrahami järeltulijad tema poja Iisaki ja pojapoja Jaakobi (aunimega Iisrael) kaudu. Apostel Paulus ütleb nende kohta: “…Iisraellased, kelle päralt on lapseõigus ja kirkus ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused, kelle päralt on esiisad ja kelle seast Kristus on ihu poolest” (Roomlastele 9:4-5).

Kuidas kirjeldas Paulus lepinguid Jumala ja Iisraeli vahel?

“…Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas” (Efeslastele 2:12).

Pange tähele, et Paulus seostab neid “tõotuslepinguga”. Nende läbi pakkus Jumal suuri võimalusi ja õnnistust iisraellastele. Kuuletumise korral lubas Jumal teha neist suure rahva ja kaitsta, edendada ja õnnistada neid (3.Moosese 26:3-13; 5.Moosese 28:1-14).

Missugused olid Jumala ja vana-aja Iisraeli vahelise lepingu tingimused?

“Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast…” (2.Moosese 19:5).

“Ja kogu rahvas vastas üksmeelselt ning ütles: ‘Me teeme kõik, mis Issand on öelnud’” (salm 8).

Iisraellased nõustusid Jumala tingimustega ja Tema kinnitas endale võetud kohustumisi. “…Vaid ma andsin neile selle käsu, öeldes: ‘Kuulake mu häält, siis ma olen teie Jumal ja teie olete minu rahvas, ja käige kõigiti seda teed, mida ma teid käsin, et teil oleks hea põli’” (Jeremia 7:23).

Mida ütles Jumal selle kohta, mis juhtub iisraellastega, kui nad ei ela vastavalt lepingus ette nähtud kohustustele?

“Aga kui te ei kuula mind ega tee kõigi nende käskude järgi, vaid hülgate mu määrused ja teie hinged põlgavad mu seadlusi, nõnda et te ei tee kõigi mu käskude järgi, vaid tühistate mu lepingu…siis…[ma] saadan teie kallale ootamatu kohkumise, kõhetumistõve ja palaviku, mis kustutab silmad ja närib hinge; ja te külvate ilmaaegu oma seemet, sest teie vaenlased söövad selle. Ja ma pööran oma palge teie vastu ning teie vaenlane lööb teid; teie vihamehed hakkavad valitsema teie üle ja te põgenete, isegi kui keegi teid taga ei aja. Ja kui te sellest hoolimata ei kuula mind, siis ma karistan teid veel seitse korda enam teie pattude pärast” (3.Moosese 26:14-18).

Enamus lepingutest sisaldab ja määratleb kohustused ja vastutuse, mida iga osapool peab täitma. Nii nagu leping, mille Jumal tegi Aabrahamiga, sisaldas ka leping, mille Jumal tegi Iisraeliga, tingimusi, kohustusi ja vastutust. Nende tingimuste vastuvõtt rahva poolt tugevdas nende suhet Jumalaga. Kuid nende hilisem sõnakuulmatus jättis nad ilma õnnistusest, mis Jumal oli lubanud.

Kas Jumal lubas teha uue lepingu enda ja Iisraeli vahel?

“’Vaata, päevad tulevad’, ütleb Issand, ‘mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt – selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks’, ütles Issand” (Jeremia 31:31-32).

Mis oli valesti esimeses Jumala ja Iisraeli vahelises lepingus?

“Sest kui esimene leping oleks olnud laitmatu, siis ei oleks otsitud kohta teisele. Kuid Tema ütleb neid laites: ‘Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma sõlmin Iisraeli kojaga ja Juuda kojaga uue lepingu’” (Heebrealastele 8:7-8).

Iisrael murdis oma lepingut Jumalaga. Selle lepingu puhul oli viga rahvas, mitte lepingus. Jumal täitis oma osa. Iisraellastel lihtsalt ei õnnestunud elada lubaduste kohaselt, mis neil olid lepingus Jumalaga.

Miks ja kuidas ebaõnnestus iisraellastel lepingu tingimuste täitmine?

“Nad ei pidanud Jumala lepingut, vaid keeldusid käimast Ta seaduse järgi ja unustasid Ta suured teod ja Ta imetööd, mis Ta neile oli näidanud” (Laulud 78:10-11).

“[Et nad ei] oleks nagu nende esivanemad, kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale” (salm 8).

“Oleks neil ometi niisugune süda, et nad mind kardaksid ja peaksid alati kõiki mu käske, et nende ja nende laste käsi igavesti hästi käiks” (5.Moosese 5:29).

Mitte kuuletudes Jumalale – põlates ära Tema seadusi – rikkus Iisrael lepingu tingimusi. Iisraellastel lihtsalt puudus tahe, kohustumine või valmisolek käia Jumala seaduste ja õpetuste järgi. Nad tegid seda, mis on inimestele nii omane, see on mitte kuuletuda Jumalale ja vihata Tema seadusi (Roomlastele 8:7).

VAJADUS UUE LEPINGU JÄRELE

Iisraellaste puhul oli probleem nende südames – nende mõtlemises ja suhtumises. Iisraellased ei kuulanud Jumala sõna ja ei täitnud oma osa nende suhtes Temaga lihtsal põhjusel: “…vaid käisid igaüks oma kurja südame paadumuses” (Jeremia 11:8). Siiski, Jumalal oli olemas lahendus: erinev leping, uus leping, mis lahendaks selle probleemi.

Pange tähele, Jumal on ette kuulutanud, et ühel päeval annab Ta oma rahvale uue südame, andes neile Püha Vaimu, et nad kuuletuksid Talle: “Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu .Ma kõrvaldan teie ihust kivist südame ja annan teile annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid. Ja te saate elada maal, mille ma olen andnud teie vanemaile; teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal” (Hesekiel 36:26-28).

Miks vajame me Jumala Vaimu?

“Sest lihalik mõtteviis on surm, Vaimu mõtteviis aga elu ja rahu; seepärast et lihalik mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala Seadusele ega suudagi seda. Kes elavad oma loomuse järgi, need ei suuda meeldida Jumalale. Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole Tema oma” (Roomlastele 8:6-9).

Loomulikult ei meeldi inimestele alluda Jumala seadustele. See ei ole meie loomulikus, lihalikus loomuses – käia Jumala käskude järgi. Läbi aegade on palju inimesi püüdnud lahendada oma probleeme omal viisil, ilma Jumala Vaimuta. Kuid selline tegutsemisviis toob kaasa inimlikke kannatusi ja viib lõpuks surmale. (Roomlastele 3:16; Õpetussõnad 14:12; 16:25).

Missugust mõju omab Jumala Vaim neile, kellele see osaks saab?

“Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate. Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: ’Abba*! Isa!” (Roomlastele 8:13-15).

[*Abba on aramea keeles tunderõhuline ‘isa’.]

VII ÕPPETÜKK

Jumala kutse

“On olemas suur plaan, mis on välja töötatud siin maa peal…”

JUMAL TAHAB SUHET MEIEGA

Mida lubas Jumal Aabrahamile?

Jumal ütles, et Aabrahami järglased saavad “tõotatud maa”. See on koht, kus tema järeltulijad hakkasid elama pärast seda, kui Jumal tõi nad ära vangistusest Egiptuses.

“Ei lahku valitsuskepp Juudast ega sau tema jalgelt , kui tuleb Juuda poeg Siilo, ja teda võtavad rahvad kuulda” (1.Moosese 49:10).

Miks vajame me Jumala Vaimu?